Möödunud nädala kolmapäeval, 8.juunil võistlesin ma Espoos Motonet GP nimelisel võistlusel, kus tegin enda hooaja avastardi 200 meetri jooksus. Kokku toimus naiste arvestuses kolm jooksu: A-, B- ja C-jooks, millest C oli võistlejate isiklike rekordite põhjal kõige nõrgem jooks ning A kõige tugevam. Nagu ka juba eelmises postituses olevast stardiprotokollist näha oli, startisin ma B-jooksus, kus olin isiklike rekordite võrdluses jooksu favoriit. Minu jooksule anti start õhtul kella poole seitsme ajal.
Mõned tunnid enne jooksu algust staadionile jõudes ei tundnud ma end just suurepäraselt. Olin pisut uimane ja pea valutas kergelt. Soojendusel suutsin end siiski piisavalt hästi käima saada ja jalad tundusid all päris kerged. Seekord pidid võistlejad tegema soojendust staadioni taga oleval kunstmuruväljakul, kus näiteks naeltes jookse ei saanud eelnevalt üldse proovida. Õnneks on see olukord seal ajutine, sest peagi ilmub staadioni taha ka suuremat sorti sisehall, kus saab siis edaspidi soojendust läbi viia.
Mõned minutid enne minu jooksu startis veel meeste B-jooks, mille ajal puhus taganttuul 1.7 m/s, misõttu lootsin, et ka naiste jooks võiks toimuda taganttuule toel määrustepärastes oludes. Suutsin seekord stardist esimesi samme pisut paremini välja joosta, kui tavaliselt, kuid üldiselt ei olnud jooksu esimene pool ehk kurviosa veel päris nii terav, kui ta olla võiks. Kurvist väljusin alles kolmandana, kuid umbes 80 meetrit enne lõppu tundsin, et jõudu on veel küllaga ning tõusin jooksu liidriks. Sealtmaalt suutsin vahet konkurentidega igal sammul veelgi pikendada. Jooksu lõppedes seisid finišikellal numbrid 23,84. Kaua ei pidanud aga ootama, kui sain teada, et paraku puhus selle jooksu ajal taganttuul 2.4 meetrit sekundis, mistõttu ei saanud neid numbreid siiski uueks isiklikuks rekordiks pidada. Aga see polnudki sel korral kõige olulisem. Palju olulisem oli info, mis ma sellest jooksust sain. Sain juurde enesekindlust, et liigun asjadega õiges suunas ja kaks nädalat enne Eesti meistrivõistlusi on vorm juba väga hea. Faktiks saab pidada ikkagi seda, et teist korda elus õnnestus 24 sekundi piir siiski alistada. Tund aega hiljem toimunud A-jooksus olid minust paremad vaid kolm esimest aega, seega kokkuvõttes mulle nendelt võistlustelt neljas koht.
Lõpetuseks tahaksin veel öelda, et Soome võistlused on alati suurepäraselt korraldatud ning seal riigis võistelda on iga kord puhas rõõm. Tore on ka tõdeda, et järgmise aasta U23 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlused leiavad aset 13.-16. juulil just sellel samal, Leppävaarani staadionil. Sinna kvalifitseerudes on mul vähemalt väga hea emotsioon ja mälestus sellest staadionist juba olemas.
Ühe nii-öelda kontrollstardi teen ma enne eestikaid aga veel. 17. juunil võistlen Kadrioru staadionil väljaspool arvestust Tallinna noorte suvistel meistrivõistlustel 100 meetri jooksus. Peale seda jääbki täpselt nädal Eesti meistrivõistlusteni, kus leiab mind nii 100 kui ka 200 meetri nimekirjast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar