Lõppenud nädalavahetusel tegin ma Eesti talvistel meistrivõistlustel täiskasvanute arvestuses oma viimase võistluse sel hooajal. See oli järjekorras juba kümnes sel talvel. Enne, kui ma konkreetsest võistlusest natukene lähemalt räägin, heidaksin kiire pilgu kõikidele neile üheksale eelnenud võistlusele.
Oma hooaja avasin ma juba 2021. aasta lõpus, kui 26. detsembril toimusid Pärnus Karel Leetsari mälestusvõistlused. Seal tegin ma kaasa 60 meetri jooksus, kus kohe eeljooksus sündis uus isiklik rekord 7,68(eelmine 7,70) ning finaalis suutsin ma samuti teha sellelähedase jooksu, lõpetades selle ajaga 7,70. Avastardi kohta kindlasti väga rahulolu pakkuv tulemus arvestades veel seda, et tavapäraselt ei ole mul esimesed stardid hooaega alustades just kõige paremad olnud.
Järgmine võistlus toimus juba täpselt nädal aega hiljem, 2. jaanuaril Tallinnas, kus tahtsin ka sel aastal enda võimed proovile panna 150 meetri jooksus. Sel võistlusel on osalemise põhjus väga lihtne - hooaja algusesse sobib see distants võrreldes 200 meetriga palju paremini ja kuna ma olen seal järjepidevalt kaasa teinud palju aastaid, on mul endal huvitav jälgida sel alal aastast arengut, võisteldes seal igakord ca 1,5-2 kuud enne hooaja kõige tähtsamaid võistlusi. Jooksu ajaks sain ma seekord 18,49 sekundit, millega parandasingi aastatagust aega 11 sajandiku võrra. Ka selle võistlusega jäin ma üldpildis kindlasti rahule.
Kuus päeva pärast seda, 8. jaanuaril võistlesin ma Tallinnas Aleksander Tšikini mälestusvõistlustel väljaspool arvestust kaugushüppes. Kohe avakatsel sain ma kirja rekordilähedase tulemuse 5.75, mis jäigi tookord mu parimaks. Teisel katsel jätsin õhus hüppe poolikuks ja kolmanda astusin üle, mistõttu ei saanud väga suuri järeldusi sellest võistlusest tagantjärele teha. Ütleme nii, et rahule ma selle võistlusega ei jäänud, aga samas ei jäänud see ka eriti hinge kriipima, sest tulemusel polnud ju iseenesest viga. Pigem sain kinnitust, et sel talvel tasuks ikka veel võistelda sel alal.
Siis ootas ees Tartus sprindi mitmevõistlus, mis toimus 16. jaanuaril ja kus ma jooksin nii 60 kui ka 200 meetri distanstil. Sel võistlusel tundsin esimest korda juba natuke suuremat võistlusväsimust, mis kajastus eelkõige 60 meetri jooksus, kus sain ajaks 7,80 sekundit. 200 meetris tuli aeg 25,05 sekundit, mis ei olnud tegelikult kehv, arvestades mis aegu ma veel hiljem sel distantsil välja jooksin.
Kaks päeva hiljem, 18. jaanuaril toimusid Tartu linna meistrivõistlused, kus tahtsin joosta uuesti 60 meetri distantsil, et olla kindel, et seis pole tegelikult nii halb. Paraku oli olukord hoopis vastupidine. Ajaks sain ma 7,87 sekundit, milleks ei olnud ma kindlasti sel päeval valmis. Otsustasin hüpata veel kaugust, kus parima hüppe pikkuseks mõõdeti 5.51 meetrit. Olin ikkagi endas pettunud, kui mitte öelda väga pettunud. Kogu võistluses. Aga tuli edasi minna. Võib öelda, et need kaks Tartu võistlust olid mu üheks kõige madalamaks punktiks sel hooajal.
Siis lähenesid esimesed suuremad ja olulisemad võistlused. 30. jaanuaril toimunud karikavõistlustel tegin ma kaasa 300 meetri jooksus ja 4x200 meetri teatejooksus. Ma olin nendeks võistlusteks vaimselt nii valmis, ma tahtsin minna head aega jooksma. Eelnenud kaks võistlust olid peast pühitud. Tugevas konkurentsis see ka õnnestus, kui jooksin välja aja 39,21 sekundit, mis oli ka kindel uus isiklik rekord ja millega olin naiste arvestuses lõpuks kolmas. Teatejooksus suutsime võistkonnaga teha kõik väga tublid jooksud ja jällegi, tugevas konkurentsis, suutsime võita sel alal esikoha. Kindlasti hästi õnnestunud võistlus.
Natuke vähem, kui nädala pärast, 5. veebruaril võistlesin ma juba Valmieras 200 meetri distantsil. Eeljooksus sain ma ajaks 25,45 sekundit, edestades enda jooksus järgmist rohkem kui kahe sekundiga. Tundsin, et kehv aeg ei olnud tingitud ainult konkurentide puudumisest, vaid ilmselt olin kehaliselt lihtsalt väsinud ja eelmise võistlusega oli jäänud veel liiga lühike paus. Selle ajaga pääsesin ka B-finaali, kuid loobusin sellest, sest tundsin, et mitmetel põhjustel oleks seekord targem nii teha.
10. Martin Kutmani mälestusvõistlused toimusid 10. veebruaril, kus otsustasin joosta 400 meetri distantsil. Ei osanud mingeid ootusi selleks võistluseks panna, sest seda distantsi ei ole mul eriti kombeks olnud sisehooajal joosta. Sain ajaks 58,56 sekundit, kuid olin juba jooksu lõpetades veendunud, et natukene julgemalt joostes ei oleks mingisugune probleem praegu ka päris palju kiiremini joosta. Pigem jäi sellest võistlusest positiivne tunne seetõttu, et tagasihoidlikult joostes suutsin ikkagi 58,5 peale joosta.
Eelviimaseks stardiks olid peaaegu kõige olulisemad võistlused sel talvel. 19.-20. veebruaril toimunud U23 Eesti meistrivõistlustel tegin kaasa 60 ja 200 meetri jooksudes ning kaugushüppes. 60 meetri eeljooksus sain ajaks 7,75 sekundit, mis andis kinnitust, et seis pole sugugi halb ja nii läksin ma suure tahtega ka finaaljooksule vastu, kus tegin kahjuks valelähte. Olin enda peale kohutavalt vihane, et ühel tähtsamatest võistlustest sel talvel nii läks, aga õnneks suutsin selle kiiresti unustada. Järgmisel päeval toimunud kaugushüppes võtsin uut isiklikku rekordit tähistanud 5.85 meetriga natukene üllatusliku kuldmedali, millele järgnes ka oodatud 200 meetri esikoht ajaga 25,26 sekundit. Kaugushüppe üle oli kindlasti väga hea meel, kuigi varu oli viimastes hüpetes veel päris tublisti. Jooksualade üle rõõmustamiseks põhjust seekord ei olnud.
Ja nüüd kõige värskemalt möödunud võistlustest, millest siin veel juttu teinud polegi. Eesti talvised meistrivõistlused, mida saab pidada kindlasti kõige õnnestumateks sel talvel. Tähtsuselt olidki need ka kõige olulisemad. Mainin kohe algul ära, et enne oma vanuseklassi Eesti meistrivõistlusi oli mul mõtteis jätta täiskasvanute eestikad sel aastal üldse ära või kui minna, siis joosta seal ainult 200 meetri distantsi. Laupäeva pärastlõunal olin ma aga 60 meetri stardis. Selle kõige suuremaks põhjuseks oli eelnenud nädalavahetusel tehtud valelähe. Ma ei olnud nõus, et sel distantsil pean ma hooaja selliselt lõpetama. Kindlasti oli see üks parimaid otsuseid.
Oma eeljooksu võitsin ma ajaga 7,68, mis tähendas isikliku rekordi kordamist. See viis mind paremuselt kolmanda ajaga finaali. Finaalis juhtus aga midagi sellist, mida ma ei osanud kuidagi ette näha. Finišijoone ületasin ma pronksmedali vääriliselt, uue isikliku rekordiga 7,61 sekundit! Medalimõtted olid peale eeljooksu ikka vaikselt peas, kuid sellist rekordiparandust ei osanud ma küll aimata. Kuldmedal võeti kindlalt 7,37 sekundiga. Hõbemedal ei jäänud minust kaugele, see võideti seekord 7,60 sekundiga ehk kõigest üks sajandik minust parema tulemusega. Ka neljas koht ei jäänud minust kaugele maha, kaotades mulle kõigest kahe sajandikuga. Tihe grupp oli üks teguritest, mis mind seekord ka nii hea tulemuseni viis. Ei saa jätta märkimata ka seda, et reaktsiooniajad olid mul nii eeljooksus kui ka finaalis väga head. Ma ei pea nende aegadega küll mingit järge, aga olen üsna kindel, et eeljooksus saadud 0.125 on mu uus rekord. Ka finaalis suutsin hästi reageerida, saades seal reaktsiooniajaks 0.148. Sel talvel on mul enamik aegu tulnud miskipärast üle 0.200, mis võib-olla annab natuke rohkem aimu, kui palju parem mul sedapuhku see aeg ikkagi oli.
Teisel päeval osalesin ma ka 200 meetri jooksus, kus suutsin teha samuti selle talve kõige kiirema ja tehniliselt kõige tugevama jooksu. Ühes jooksus startisin ma koos Kristin Sauaga, kes oli viinud enda hooaja tippmargi 24.40ni. Minu tippmark pärines ikka veel jaanuari keskpaigas joostud hooaja esimesest 200 meetri jooksust - 25,05. Finišijoone ületasin teisena, suurt rõõmu pakkus aga uut siserekordit tähistav aeg 24,60 sekundit. Selle ajaga olin ma lõpuks neljas. Pronksmedali hinnaks oli minu jooksu võitnud Saua aeg 24,32 sekundit. Kuld- ja hõbemedal võeti vastavalt 23,80 ja 23,96 sekundiga. Kui mõelda natuke ajas tagasi, siis selle aasta 200 meetri esikolmiku aegu ei saaks kuidagimoodi võrrelda ühe, kahe või kolme aasta taguste aegadega. Sel korral oli tase meeldivalt kõrge! 2019. aastal võitsin ma kuldmedali ajaga 25,06. 2020. aastal ma ise ei võistlenud, kuid näiteks pronksmedal võeti 25,18 sekundiga ja ka hõbemedali aeg oli kehvem minu selle aasta ajast. Eelmisel aastal võtsin ma hõbemedali 24,75ga.
Panen siia lõpetuseks veel natukene numbrilist materjali, mis annab veel kiiremini ülevaate mu sel talvel tehtud sooritustele:
60m(7 starti) - 7,68; 7,70; 7,80; 7,87; 7,75; 7,68; 7,61 - keskmine tuleks siit kokku 7,72 sekundit
200m(4 starti) - 25,05; 25,45; 25,26; 24,60 - keskmine 25,09 sekundit
Lisaks ühekordselt joostud 150, 300 ja 400 meetri distantsid, kolm kaugushüppevõistlust ja üks 4x200m teatejooks.
Mina tunnen kindlasti suurt rahulolu. Rahulolu selle üle, et suutsime vormikõvera tipu, nagu öeldakse, ajastada kõige tähtsamaks võistluseks, kus sündisid ka uued rekordid. Muidugi olen ma veel väga ebastabiilne nagu näha, aga eks see stabiilsus tuleb ajapikku ning tehes järgmisel korral paari asja teisiti, kui sel korral. Ma tulin sügisest uude linna elama, uus treener, uued treeningkaaslased ja mingitmoodi uus treeningsüsteem. See oleks olnud normaalne, kui ma ei oleks suutnud sel talvel kohe enda isiklikke parandada. Aga suutsin ja saan nüüd veelgi suurema isuga välishooajaks valmistuma hakata. Hetkel saan nädalakese trennist täielikku puhkust ja siis hakkabki jälle vaikselt põhjaladumine pihta. Aprillis sõidame treeninggrupiga ka 2,5 nädalaks Portugali laagrisse. Ootan!
