Vahepeal on juhtunud nüüd jälle päris palju, aga siin ei olegi jõudnud veel kõigest rääkida - parandangi nüüd selle vea! Peale üsna edukaid täiskasvanute Eesti meistrivõistlusi jõudis kätte juulikuu ning kohe ootas ees uus võistlus, milleks oli Eesti noorte meistrivõistlused, mis toimusid 3.-4. juuli Rakveres. Kui eelmise postituse lõpus mainisin, et osalen seal sel korral vaid 100 või 200 meetri distantsil, siis tegelikult otsustasime hiljem, et jooksen siis ikkagi juba mõlemat. Tavapäraselt olen neil võistlustel olnud stardis ka 400 meetri jooksus, kuid sel aastal oleme sellest distantsist vähemalt siiani, täiesti mööda vaadanud.
Ilm oli neil kahel võistluspäeval üsna häid tulemusi soosiv. Kõik enda stardid õnnestus ära teha taganttuule abil, ühel korral oli see ka lubatust suurem. Esimesel päeval toimusid 100 meetri jooksud. Eeljookse oli kokku ainult kaks, mina startisin neist teises. Kui start õnnestus minu kohta üsna hästi, siis tundsin, et võib tulla päris hea aeg, kuid finišijoone ületasin siiski ajaga 11,96 (+1.7 m/s), mis on mu hooaja parim tulemus ja ei olegi nii kehv, kuid lootsin ikkagi veidi paremat. Mõned tunnid hiljem toimunud finaalis ma oma tulemust parandada ei suutnud - ajaga 11,97 (+2.6 m/s) noppisin oma esimese meistritiitli. Hea meel on kindlasti selle üle, et suutsin joosta stabiilselt alla 12 sekundi ning muidugi tuleb rahul olla ka kõige säravama medali üle.
Järgmisel päeval toimusid juba 200 meetri jooksud. Neid oli kokku seekord kolm ja mina startisin neist kõige viimases. Kui esimesed 100 meetrit läbisin seekord täitsa julgelt, siis täpselt seal see julgus otsa ka sai, sest kurvist väljudes tundsin vasakus tagareies teravaid torkeid, mis ehmatasid keset jooksu mind nii ära, et vajusin põlvest paaril sammul täiesti läbi. Üle finišijoone ma siiski aga jõudsin, üsna üllatuslikult esimesena, ajaga 24,99. Üllatuslikult, sest tegelikult võtsin ma ikka konkreetselt käigu välja juba 110-120 meetri peal ja kerisin ettevaatlikult lõpuni. Miks ma jooksu pooleli ei jätnud? Ma tundsin, et sellise 85-90% kiirusel sain ma ikkagi jooksu jätkata ning samuti ei tahtnud ma medalist loobuda. Võib-olla ei olnud see kõige mõistlikum otsus jooksu jätkata, aga mis juba tehtud, see tehtud. Sellisel natuke kurval toonil lõpetasin seekordsed Eesti noorte meistrivõistlused, kus vaatamata kõigele õnnestus siiski ka sel aastal kuldmedalid endale võtta.
Mis edasi sai ja mis mu tagareiega siis juhtus? Järgmised 48 tundi peale jooksu hoidsin ma jalal külma nii tihti kui sain. 6.juunil õnnestus juba koos treeneriga sõita Tallinnasse, kus saime doktor Mardna vastuvõtule ning samast päevast alates algas Tallinnas ka kaks erinevat ravi jalale, mis kestsid kokku 7 päeva. Ultraheliuuringust selgus, et lihas ise on terve, mis maandas päris korralikult esialgseid pingeid. Kui see oli selge, sain tagareie ja tuhara jaoks väga häid venitusharjutusi füsioterapeut Risto Jamneselt, mille tegemiseks olen võtnud alati aja nii enne põhitrenniga alustamist kui ka pärast treeningu lõpetamist. Ravivälisel ajal sain ma jala eest ise veelgi rohkem hoolt kanda. Nimelt kasutasin ma Gameready külmakompressioonsüsteemi, millest oli ka kindlasti väga palju abi.
Kogu plaani, kuidas EM-iks valmistuda, pöörasin ma kõige sellega aga ilmselgelt pea peale. Kiirjooksu jätsime me plaanidest välja rohkem kui nädalaks. Kuna tagareis ise oli terve ning kodusel EM-il osalemine oli minu enda jaoks niivõrd oluline, siis oli üsna kindel plaan minna ikkagi võistlema, kuid esialgse 100 ja 200 meetri asemel lõpuks vaid pikemale distantsile. Samuti oli plaan joosta 4x100 meetri teatejooksus juhul, kui peale individuaalstarti pole jalg kehvemaks läinud.
Võistlused ise toimusid siis 15.-18.juulini, Kadrioru staadionil. Minu esimene võistluspäev oli 16. juulil, kui õhtuses sessioonis toimusid 200 meetri esimese ringi jooksud. Sama päeva hommikul tegin staadionil kerge soojendustrenni, kus tundsin end väga hästi, see andis õhtuks kõvasti enesekindlust juurde. Minu start neljandast ja ühtlasi ka viimasest jooksust anti kell 19.38. Ilm oli selleks ajaks läinud mõnusamaks kui ta oli olnud keskpäeval, päike ei paistnud enam lagipähe ja vahepeal oli tunda ka kerget tuult.
Arvestades seda, mille olin eelneva pooleteise nädala jooksul läbi käinud, oli mu ainus lootus see, et ma jõuan üle finišijoone mitte kehvema tagareiega, kui see enne jooksu oli. Teine mõte, mis veel peas liikus, oli see, et ma lähen ikkagi täiega panema. Kui tunnen siiski jooksu käigus valu, siis tuleb see mõte muidugi unustada, aga päris niisama kergelt ma sinna jooksma ka minna ei tahtnud. Ma ei hakanud panema mingisuguseid ajalisi eesmärke, sest alles kaks päeva enne võistlusstarti sain ma proovida esimest korda uuesti täiskiirusel joosta ja mul ei olnud ausaltöeldes õrna aimugi kui tugevalt kogu see pooleteisenädalane kupatus mu vormile mõjunud oli.
Ma jõuan nüüd lõpuks jooksu endani ka 😀 Startisin ma seitsmendalt rajalt, minuga ühes jooksus olid sprinterid Hispaaniast, Iirimaalt, Kreekast, Norrast, Türgist ja Rumeeniast. Kõige tugevama isikliku rekordi ja hooaja margiga oli Iirimaa sprinter Rhasidat Adeleke (22,96), kes juba etteruttavalt öeldes võitis kuldmedali nii 200 kui ka 100 meetri distantsil. Isiklike rekordite võrdluses olin ma oma jooksus paremuselt neljas, kuid hooaja tippmarkide võrdluses seitsmes. Esimest 100 meetrit ehk kurvi jooksin ma enda keskpärase jooksuga võrreldes julgemalt, siis sai aga jaks otsa, mis ei olnudki üllatus, teades kui vähe olin saanud enne võistlust joosta. Finišijoone ületasin hooaja parimat aega tähistava 24,34 sekundiga (+1.7 m/s), millega olin enda jooksus lõpuks kuues ning üldkokkuvõttes tähendas see mulle 27 sprinteri hulgas 20. kohta.
Kindlasti ei saa ma olla pettunud. Hooaja parim sellisest olukorrast võtta, saab olla ainult positiivne. Kõige positiivsem on muidugi see, et tagareis ei olnud pärast jooksu kehvem ja ma suutsin endast välja pigistada selle, mis mul parasjagu sees oli! Ma tegelikult isegi julgesin enne starti õhkõrnalt unistada veel poolfinaalist, mis jäi seekord minust muidugi kaugele, aga sellest pole midagi. Eks selle edasipääsemisega peab olema ka natuke õnne sellesmõttes, et näiteks kolmandast jooksust pääses viimasena edasi otse poolfinaali ajaga 24,28, sest see aeg oli selles jooksus paremuselt kolmas ning nagu teada, siis esimesest ringist pääsesid otse järgmisesse ringi iga jooksu kolm paremat, pluss siis veel nelja jooksu kokkuvõttes veel neli kõige kiiremat aega, kes esimese kolme hulka enda jooksus ei mahtunud.
Üks päev puhkust ja 18.juuli hommikul kell 10.15 ootas ees meie 4x100 meetri teatejooksu eeljooks. Võistkonnas oli meil esimest vahetust jooksmas Anna Maria Millend, teist vahetust Grette-Ly Mäesalu, kolmandat Mia Lisett Meringo ning viimast mina. Kokku toimus kaks eeljooksu, meiega koos jooksid veel Poola, Tšehhi, Šveits, Rootsi, Itaalia ja Prantsusmaa. Kõik tüdrukud olid väga tublid ja päris vähese eelharjutamisega suutsime teha ka igati korralikud vahetused. Enda jooksu lõpetasime kuuendana, edestades Prantsusmaad, aga mis kõige tähtsam - meie aeg 45,95 sekundit tähistab uut U20 vanuseklassi Eesti rekordit! Eelmise rekordi lõime üle lausa 85 sajandikuga, mis oli joostud alles eelmisel suvel ja mille koosseisu kuulusin ka tol korral mina. Selle ajaga saavutasime me Euroopa meistrivõistlustel 15 võistkonna hulgas 10. koha. Finaalipääsust jäi puudu 38 sajandikku.
Kokkuvõtteks ütleks veel nii palju, et ma olen tegelikult rahul. Rahul sellega, et ma üldse sain võistlema, sest vahepeal oli juba oht, et seda ei juhtugi. Väga hea meel on selle üle, et jalg lubas kiiresti joosta, ja ka nüüd, mõned päevad hiljem ei ole aru saada olnud, et ma oleks midagi hullemaks teinud selle võistlusega. Päris sellist võistlust ma tulemuselt muidugi teha ei saanud nagu ma suve algul ette kujutasin, aga see-eest on vägagi hea meel hästi õnnestunud teatejooksu üle.
Praegu tegelen ma tublisti edasi tagareite lihashooldusega, sest hooaeg pole veel sugugi lõppenud ja uued võistlused tahavad juba peale tulla. Järgmisel nädalal (31.07-01.08) toimuvad Lätis, Ogres U20 vanuseklassi Balti meistrivõistlused, kus plaanin osaleda nii 100 kui ka 200 meetri jooksus ning eeldatavasti ka 4x100 meetri teatejooksus. Tegelikult täitsin ma oma 200 meetri ajaga ka U20 vanuseklassi maailmameistrivõistluste normatiivi, milleks oli 24,35 sekundit. See võistlus peaks toimuma 17.-22. augustini Keenias, Nairobis, aga kuna sellega on asjad veel natukene lahtised mitmes mõttes, siis ma liialt veel ei hõiska. Kui kõik läheb kenasti, siis 15.augustil ma sinnapoole teele aga asun 😎
