Möödunud pühapäeval, 26. detsembril toimus Pärnus 13. Karel Leetsari mälestusvõistlus, kus ka minu sisehooajale stardipauk antud sai. Kavas ikka 60 meetri jooks, kuhu peale minu oli end kirja pannud veel 17 naist. Startlisti vaadates oli isiklike rekordite võrdluses minust parema tulemusega vaid üks sprinter.
Ma alustangi kohe sellest, et enne võistluspäeva olin ma ikka päris ärevil. Nii ärevil, et mulle praegu isegi ei meenu, millal ma viimati sellist võistlusnärvi üldse tundsin. Kõik see oli sellesmõttes ikka ainult positiivne - ma ootasin väga seda võistlust. Kui võistluseni oli jäänud veel umbes nädal, hakkasin ma vist pea iga õhtu magama jäädes end Pärnu hallis stardipakkudel ette kujutama. Panin end justkui etteruttavalt 26. detsembri pärastlõunasesse aega, kui pidi toimuma minu jooks ning visualiseerisin ideaalset jooksu, eelkõige ideaalset pakkudelt välja jooksmist. Selline võistluseelne visualiseerimine on mulle sportlasena mõjunud väga positiivselt, sest kui ma olen enda peas end korduvalt teatud olukorda või hetke juba asetanud, siis hiljem päriselt selles momendis olla on tunduvalt mugavam ja kindlam tunne. Samuti on mul justkui selgem arusaam, kuidas ma asju ideaalis teha tahaksin, kuna olen selle enda peas enne palju kordi läbi töötanud. Eks me kõik visualiseerime ka loomulikul moel väga palju nii, et me ise seda tihti tähele ei panegi, kuid teha seda juskui ettevõtmisena, on natuke midagi muud. Ma tean, et väga paljud maailmatipud kasutavad sellist meetodit.
Eks see närveerimine tulenes mu enda jaoks peamiselt vist sellest, et kuna ma olen see sügis esimest korda treeninud uue treeneri näpunäidete järgi, siis ma ei osanud palju aimata, kuidas ja kas see mingitmoodi uus treeningsüsteem, mu kehale natukene teisiti mõjunud on ehk mis vormis ma praegu olla võiks. Eelmised aastad olen ma ka muidugi avastardil olnud pisut rohkem ärevil, kuid seekord oli see ootus ja kohati selline teadmatus ikkagi suurem.
Eeljooksus startis minu kõrvalrajal Eliise Anijalg, kes viis aasta algul enda isikliku rekordi koguni 7,75ni, mistõttu oli tema kindlalt minu üks suurimaid "ohustajaid" selles jooksus. Start mul veel kõige paremini ei õnnestunud, kuid jooksu edasine osa nägi üsna korralik välja. Peale finišijoont oli seekord hallis ka suur ajavõtukell, mis esimesena finišeerinu aja (peaaegu) alati täpselt ära tuvastab. Esimesena ma seda ka teha suutsin, mistõttu rõõm oli suur kui nägin seal numbreid 7,68, mis tähistab minu uut isiklikku rekordit ning lisaks veel ka klubi rekordit! Vana rekord purunes küll ainult 2 sajandikuga, aga asi seegi 😃 Finaaliks oli mu plaan parandada tehnilist poolt pakkudelt väljajoostes, kuid eriti hästi see siiski ei õnnestunud. Hiljem mõlemat jooksu järelevaadates tundus, et finaaljooksu start oli isegi veel kehvem kui eeljooksu oma, aga see selleks. Finaalis sain ma Käärti järel lõpuks hõbemedali väärilise koha ajaga 7,70 (Käärt 7,62).
Esimese võistlusega sel hooajal saan ma muidugi rahule jääda. Võib öelda, et ma tegin sel korral enda elu kaks kõige kiiremat 60 meetri jooksu(teist kohta jääb siiski jagama ka vana rekord 7,70, mis joostud selle aasta jaanuaris). Mida paremat avastardist tahta. Kõige parem meel on mul just selle üle, et rekordit joostes ei suutnud ma kaugeltki sooritada tehniliselt sellist starti/joosta esimest 15-20 meetrit, mida olen juba trennides paaril korral suutnud. See tähendab, et tippkiirus ise on juba hea, kuid ajaliselt on varu veel meeletu. Olen enam kui kindel, et suudan sel talvel neid rekordnumbreid veelgi nihutada.
Kuna ma olen neil mälestusvõistlustel 60 meetri stardis olnud juba nii mõnigi aasta, teeksin ma siin lõpetuseks numbriliselt väikese ülevaate, kuidas ma neil võistlustel läbi aastate esinenud olen.
