esmaspäev, 29. juuli 2019

Euroopa noorte olümpiafestivalist - uus Eesti u18 rekord?!

Võistlused toimusid sel korral Azerbaidžaanis, Bakuus 21.-27. juulini. Eesti koondisega jõudsime kohale 20.juuli varahommikul nii, et terve öö oli lendamise tõttu kõigil peaaegu vahele jäänud ning sportlaskülla jõudes läksime kohe kõik esimese asjana tubadesse end välja puhkama. 
Minu 400m jooks toimus juba 22.juulil, õnneks õhtul, sest hommikune ning päevane kuumus ei ole seal eriti talutav ja õhtuks on õhk juba tunduvalt mõnusam. 21.juuli hommikupoole toimusid staadionil madalstardi proovid koos päris püstolipauguga nii nagu reaalsel võistlusel ka toimus. Sellest osavõtt oli muidugi vabatahtlik, kuid mina läksin, tegin 2 starti ja sellest piisas. Järgmisel päeval ootas ees juba võistlus.

Esmaspäeva õhtul kell 19.09 toimus minu jooks, startisin viimases kolmandas jooksus koos seitsme väga tugeva sprinteriga. Viiel sprinteril olid hooaja parimad ajad minust paremad(osadel ikka tunduvalt paremad, nii 2-3 sekundiga) ning kahel ei olnud lihtsalt season best'i nime taha märgitud. Mina läksin starti sel hooajal joostud 57,03ga ja mitte isegi väga suure närviga seekord. Võtsin asja kuidagi rahulikumalt, võib-olla isegi liiga rahulikult. Kõlas stardipauk, reaktsiooniaeg oli väga halb, kuskil peaaegu 0.400 kandis, natukene vähem, aga pärast protokolli vaadates oli näha, et see oli kõigil halb ja mitte ainult minu jooksu jooksjatel vaid ka teistel jooksudel. See selleks. Jooksu esimene pool ehk umbes 200 meetrit suutsin enda kohta üsna hästi joosta, alles 200 meetri kurvi alguses möödusid esimesed minust, kuid mida kurv edasi läks, seda vähem mul jõudu veel jalgades oli ja seda rohkemad minust ka möödusid. Ületasin finišijoone ajaga 57,77. Võitja aeg oli 55,44. Jooksu lõppedes seisin veel isegi jalgadel, mis tegelt näitab, et 110% tühjaks ei suutnud ma end ikkagi joosta. Lõpetasin selle võistluse 21.kohaga.

Kuigi finaali ma ilmselgelt sellise ajaga ei pääsenud, siis huvitav oli teada, et minu rekordiga 55,84 mis on eelmisel suvel joostud, oleksin ma taganud kaheksandana ehk viimasena siiski endale finaalikoha. Finaalis, mis toimus ülejärgmisel päeval peale eeljookse, jooksis 2 tüdrukut isegi veel 56 sekundi sisse ja jällegi enda rekordit vaadates oleksin ma lõpetanud jooksu isegi seitsmendana. Kuigi need ''oleksid'' midagi ei loe, siis oli lihtsalt põnev uurida sellist asja :)

Reedel, 26. juulil ootas ees aga veel üks jooks, milleks oli 100+200+300+400 teatejooks, kuhu kuulusid peale minu veel Triine-Marie Land(100m), Pippi Lotta Enok(200m) ja Marit Kutman(300m). Mulle jäi siis see sama distants joosta, mida olin saanud juba enne individuaalselt ka teha. Toimus jällegi 3 jooksu, meie olime esimeses koos Prantsusmaa, Soome, Itaalia, Saksamaa ja Slovakkiaga. Lõpetasime jooksu küll kuuendana, kuid ajaks saime 2.15,09 mis tähistab uut Eesti u18 rekordit!! Eelmine rekord sai vist isegi 2 sekundiga üle löödud. Kokku jooksis 19 võistkonda, me jäime lõpuks 13.kohale.

Ilm oli Bakuus ikka väga palav, õhku oli vähe mida hingata, pidevalt oli 28-34 kraadi sooja ja no higimull oli otsa ees juba iga väiksemagi pingutuse peale. Sportlasküla oli selline normaalne, iga nurga peal turvati, süüa sai igal ajal, ainult et see üks ja sama söök tüütas juba mõne päeva pärast ära ja tahtsin midagi muud ka vahelduseks. Toad olid piisava suurusega, voodid ja muud asjad toas olid korras, puhtad. Üldiselt midagi negatiivset küll selle elamise kohta öelda ei oleks. Vett jõin ma seal olles vist küll nii palju, et Eestis olles joon ma kolme-nelja päevaga sama palju, kui seal ühe päevaga :D. 

Tulemus tulemuseks(just see 400m), kuid tundsin et andsin võistlustel endast veel selle, mis suutsin ning tahaks juba kiiresti puhkama saada ja natukene eemale kõigist neist trennidest, võistlustest ja igasugu aegade tagaajamistest. See suvine hooaeg ei ole mul kindlasti olnud selline, nagu oleksime treeneriga soovinud ja ette kujutanud, aga kui seekord nii hästi välja ei tulnud siis ma tõesti loodan et järgmisel suvel palju paremini! Näiteks eelmist suve ei saaks praegusega üldse võrreldagi, sest 400m olen jooksnud see suvi üle sekundi aeglasemalt, 200m üle 20sajandiku aeglasemalt ja sotti ka kuskil 30 sajandikku kehvemini. Pigem oli eelmine suvi lihtsalt väga hea ja olin tõeliselt heas vormis ning kõik asjad klappisid suurepäraselt, kui et praegu olen olnud väga halvas vormis. 

Hooaja (loodetavasti) viimaseks võistluseks on aga veel Balti meistrivõistlused, mis toimuvad 2.-3. augustini Leedus, Vilniuses. Võistlen seal 200m, 400m ja 4x400m teatejooksus. Oleks tore, kui suudaksin seal panna hea punkti hooajale, et siis sügisel jälle uuesti tõsisemalt tegutsema hakata.

Tofiq Bahramov Staadion, 
kus toimus kogu võistlus

 Meie uue Eesti u18 rekordi
 jooksnud teatevõistkond

 Mina ja maailma parim treener

 Ja nüüd mõned pildid kui 
soojendust teen :)






neljapäev, 11. juuli 2019

Viimane kontroll enne Bakuud

Eile ja üleeile toimusid mu kodustaadionil Pärnus 30.Rukkilillemängud, kus osalesin seekord 100 ja 200 meetri jooksudes. 100m jooksud toimusid esimesel päeval ja 200m jooksud teisel päeval.

100m starti oli natuke veider minna küll, sest ei ole seda praegu üldse jooksnud ja see distants nii lühike ikka :D. Eeljooksus sain ajaks 12,52. Oleksin valmis olnud isegi natuke halvemaks, nii et ei olnud midagi hullu, tundsin et selline 12,30-12,40 on sees küll veel finaaliks. Start oli eeljooksus muidugi väga kehva ja esimene 30-40m ei olnudki mingi sprint. Ei saanud kuidagi käima kohe end. Finaalis õnnestus start aga palju paremini, finišijoone ületasin ajaga 12,40. Teiseks tulnud sprinteriga oli vahe 32 sajandikku. Kahju, et protokolli ei märgitud  stardireaktsioone, oleks tahtnud neid seekord eriti võrrelda.

Teisel päeval toimus 200 meetri jooks, mis läks ka üsna nii nagu enne jooksu ette kujutasin. Esimesed 100m kurvis oli minu kohta pigem tavapärasest natuke paremini joostud, kuid kui tuleb sirge, ei ole mul enam lisakäiku juurde panna(mis on väga ebatavaline, sest eelnevad hooajad olen just lõpusirgel tõusma hakanud rohkem) ja kuidagi proovin lihtsalt kiirust hoides lõpuni pingutada. Ajaks sain eile 24,99 ja teiseks tulnud jooksjat edestasin 1,58 sekundiga. Jooksu ajal puhus tuul +1.0 m/s, kuigi kurvist välja tulles tundsin korraks end liialt rabelemas vastu- või küljetuule tõttu, kuid see läks õnneks ruttu üle. 

Need olid ka minu viimased võistlused enne ärasõitu Bakuusse.
Eks mu vormi annab hetkel muidugi soovida, asjad võiksid olla hetkel tunduvalt paremas seisus, kuid pole mõtet palju nii pidi mõelda, sest olümpiafestivalile ma siiski peale juba sain ja tuleb loota ja uskuda, et suudan seal teha enda parima esituse. Ees on veel mõned trennid ning siis asumegi juba teele!



pühapäev, 7. juuli 2019

Trummipõrin

Olen nüüd natuke ajast maha jäänud siia kirjutamisega, aga parem hiljem kui üldse mitte kunagi :)
27.-28.06 ehk eelmise nädala neljapäeval ja reedel toimusid Rakveres enda vanuseklassi Eesti meistrivõistlused, kus osalesin 200 ja 400 meetri jooksudes.

Esimesel päeval oli kavas 400m, mis oli siis juba teatavasti mu viimaseks võimaluseks joosta ära aeg 57,00 mis on olümpiafestivali normatiiv. Neljapäevane ilm oli väga halb, sadas vihma ja oli jahe. Lisaks oli enne jooksu end stardinimekirjast maha võtnud kõige tõsisem konkurent. Kohe kindlasti ei aidanud sellised olud mul head jooksu teha, kuid proovima siiski pidi, sest peas oli ainult see mõte, et hiljem mul mingit võimalust enam kuidagimoodi olla ei tohiks. Minu jooksus olid  sellised keskmiselt ühe minuti jooksjad, seega sain nad juba esimese 100 meetri lõpuks kätte ja edasist jooksu tuli juba ise juhtida. Kahjuks ei ole vähemalt minul sellised ''ise vedamise'' jooksud kunagi head tulnud, sest kaob ära see kõige vastikum pinge ja sõna otseses mõttes rõve tunne, mida on mul 400 joostes alati vaja, et saada hea aeg kirja. Kui mul on 200 meetri jooneni jõudes selline tunne, et no annaks lihtsalt otsad ning minust on veel tugevaid konkurente eespool, siis sel hetkel ma juba tean, et jooks peaks suure tõenäosusega tulema hea, sest esimesed 200 on joostud hästi ja lõpp tuleb lihtsalt ära kannatada. Rakveres joostes olin ma sellisest tundest päris kaugel. Finišijoone ületasin ajaga 58,10 ja kuldmedal oli minu.

AGA, ma sain siiski Bakuuse! :)))) Kuna koondis pidi kokku tulema 16-liikmeline ning normatiivi tegid ära vaid 8 sportlast, siis pandi ülejäänud koondis paika selle alusel, kes olid kõige napimalt jäänud koondisekohast ilma. Minul oli puudu jäänud 400 normist 3 sajandikku ning tänu selle Soomes joostud 57,03le saingi ma ikkagi peale. Sellest uudisest sain ma teada alles laupäeval, mitte peale jooksu. Kurvad emotsioonid olid nii kiiresti kadunud!

Reedel ootas veel ees 200m jooks, kus tulin ajaga 25,00 hõbemedalile. Eks eelmisest päevast olid jalad veel väsinud, kuid andsin seal veel endast kõik, mis suutsin. Ilm oli reedel palju parem kui neljapäeval, oli soojem aga jooksu ajal puhus ka tuul lubatust kõvemini +2.7 m/s seega arvesse see jooks sisuliselt ei lähekski niikuinii.

Kahe päeva lõppedes olin nii kuld- kui hõbemedali omanik ning selle üle oli vaid hea meel, kuid muidugi tuli suurepärane uudis alles natuke hiljem, mille üle olen ikka kõige rohkem õnnelik!! Tundub, et see vaev ja pinge oli kõik seda väärt, sest 19.juulil olen juba Bakuu poole teel. Minu jooks toimub seal 22.juuli õhtul.

Enne seda võistlen veel Pärnus Rukkilillemängudel 9. ja 10.juulil, kus saan alles hooaja teise stardi teha 100m jooksus ja lisaks jooksen veel 200m.

Anname veel trennides viimaseid lihve vormile, et Bakuu jooks läheks hästi ja ma ei jõua juba ära oodata, millal sinnapoole teele saab asuda!