kolmapäev, 29. detsember 2021

Talvine hooaeg avatud

Möödunud pühapäeval, 26. detsembril toimus Pärnus 13. Karel Leetsari mälestusvõistlus, kus ka minu sisehooajale stardipauk antud sai. Kavas ikka 60 meetri jooks, kuhu peale minu oli end kirja pannud veel 17 naist. Startlisti vaadates oli isiklike rekordite võrdluses minust parema tulemusega vaid üks sprinter.

Ma alustangi kohe sellest, et enne võistluspäeva olin ma ikka päris ärevil. Nii ärevil, et mulle praegu isegi ei meenu, millal ma viimati sellist võistlusnärvi üldse tundsin. Kõik see oli sellesmõttes ikka ainult positiivne - ma ootasin väga seda võistlust. Kui võistluseni oli jäänud veel umbes nädal, hakkasin ma vist pea iga õhtu magama jäädes end Pärnu hallis stardipakkudel ette kujutama. Panin end justkui etteruttavalt 26. detsembri pärastlõunasesse aega, kui pidi toimuma minu jooks ning visualiseerisin ideaalset jooksu, eelkõige ideaalset pakkudelt välja jooksmist. Selline võistluseelne visualiseerimine on mulle sportlasena mõjunud väga positiivselt, sest kui ma olen enda peas end korduvalt teatud olukorda või hetke juba asetanud, siis hiljem päriselt selles momendis olla on tunduvalt mugavam ja kindlam tunne. Samuti on mul justkui selgem arusaam, kuidas ma asju ideaalis teha tahaksin, kuna olen selle enda peas enne palju kordi läbi töötanud. Eks me kõik visualiseerime ka loomulikul moel väga palju nii, et me ise seda tihti tähele ei panegi, kuid teha seda juskui ettevõtmisena, on natuke midagi muud. Ma tean, et väga paljud maailmatipud kasutavad sellist meetodit. 

Eks see närveerimine tulenes mu enda jaoks peamiselt vist sellest, et kuna ma olen see sügis esimest korda treeninud uue treeneri näpunäidete järgi, siis ma ei osanud palju aimata, kuidas ja kas see mingitmoodi uus treeningsüsteem, mu kehale natukene teisiti mõjunud on ehk mis vormis ma praegu olla võiks. Eelmised aastad olen ma ka muidugi avastardil olnud pisut rohkem ärevil, kuid seekord oli see ootus ja kohati selline teadmatus ikkagi suurem.

Eeljooksus startis minu kõrvalrajal Eliise Anijalg, kes viis aasta algul enda isikliku rekordi koguni 7,75ni, mistõttu oli tema kindlalt minu üks suurimaid "ohustajaid" selles jooksus. Start mul veel kõige paremini ei õnnestunud, kuid jooksu edasine osa nägi üsna korralik välja. Peale finišijoont oli seekord hallis ka suur ajavõtukell, mis esimesena finišeerinu aja (peaaegu) alati täpselt ära tuvastab. Esimesena ma seda ka teha suutsin, mistõttu rõõm oli suur kui nägin seal numbreid 7,68, mis tähistab minu uut isiklikku rekordit ning lisaks veel ka klubi rekordit! Vana rekord purunes küll ainult 2 sajandikuga, aga asi seegi 😃 Finaaliks oli mu plaan parandada tehnilist poolt pakkudelt väljajoostes, kuid eriti hästi see siiski ei õnnestunud. Hiljem mõlemat jooksu järelevaadates tundus, et finaaljooksu start oli isegi veel kehvem kui eeljooksu oma, aga see selleks. Finaalis sain ma Käärti järel lõpuks hõbemedali väärilise koha ajaga 7,70 (Käärt 7,62).


 60 meetri eeljooks

60 meetri finaal

naiste 60 meetri esikolmik

Võistluste avamisel sain kätte ka auhinna 
suvel püstitatud U20 vanuseklassi 
Eesti rekordi eest 4x100 meetri teatejooksus

Esimese võistlusega sel hooajal saan ma muidugi rahule jääda. Võib öelda, et ma tegin sel korral enda elu kaks kõige kiiremat 60 meetri jooksu(teist kohta jääb siiski jagama ka vana rekord 7,70, mis joostud selle aasta jaanuaris). Mida paremat avastardist tahta. Kõige parem meel on mul just selle üle, et rekordit joostes ei suutnud ma kaugeltki sooritada tehniliselt sellist starti/joosta esimest 15-20 meetrit, mida olen juba trennides paaril korral suutnud. See tähendab, et tippkiirus ise on juba hea, kuid ajaliselt on varu veel meeletu. Olen enam kui kindel, et suudan sel talvel neid rekordnumbreid veelgi nihutada.

Kuna ma olen neil mälestusvõistlustel 60 meetri stardis olnud juba nii mõnigi aasta, teeksin ma siin lõpetuseks numbriliselt väikese ülevaate, kuidas ma neil võistlustel läbi aastate esinenud olen.

2012. a - 9,46 (5. koht)
2013. a - 8,72 (1. koht)
2014. a - 8,25 (1. koht)
2015. a - 8,14 (1. koht)
2016. a - 8,01 (1. koht)
2017. a - ei võistlenud, sest taastusin veel põlveoperatsioonist
2018. a - 7,92 (1. koht)
2019. a - 7,84 (1. koht)
2020.a - ei toimunud võistlust
2021. a - 7,68 (2. koht)

Järgmised võistlused ootavad mind ees juba 2. jaanuaril, kui võistlen traditsiooniliseks saanud Teivashüppe GP Tallinna etapil, kus mulle kavas 150 meetri jooks. Kuna see distants on natuke omamoodi sellesmõttes, et muudel võistlustel kogu aasta vältel seda üldse kavva ei võetagi, siis saangi ma oma arengut sel alal võrrelda täpselt aasta ajase vahega - selle aasta jaanuaris suutsin ma välja joosta aja 18,60. Ootaks kindlasti mõningate sajandike kärpimist ka sel korral!

esmaspäev, 22. november 2021

Kuidas mu 2021. aasta suvine hooaeg siis ikkagi lõppes? Mis edasi?

Olen selle postituse tegemist korduvalt edasi lükanud, sest selle aasta välishooaja lõpp tuli kuidagi ootamatult ja poolvigasena, mistõttu ei tahtnud ma sellele enam mõnda aega tagasi vaadata. Viimati jõudsin ma siin kommenteerida enda möödunud suve tähtsaimat võistlust - U20 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlused. Sellest jutustamisest on nüüdseks juba neli kuud möödas ja tekib küsimus, et kas kuulutasin peale seda enda hooaja lõppenuks? Päris nii see siiski polnud. 

Kerin nüüd ajas päris palju tagasi. Olgugi, et tervislik seisund ei olnud mul sel suvel eriti kiiduväärne, otsustasime treeneriga, et proovime võtta sellest olukorrast lihtsalt parima, mis võtta annab. Peale Euroopa meistrivõistlusi oli esmalt plaanis võistelda veel U20 vanuseklassi Balti meistrivõistlustel. Võistlused leidsid aset 31.07-1.08 Lätis, Ogres. Seal tegin ma kaasa nii 100 kui ka 200 meetri jooksudes ning lisaks veel 4x100 meetri teatejooksus

Esimesel päeval oli kavas 100 meetri jooks ning ka teatejooks. 1,8 meetrises vastutuules suutsin Leedu konkurendi järel saavutada teise koha, ajaga 12,10. Vägagi võimalik, et siit oleks sündinud hooaja parim tulemus, kui pooleteisemeetrine tuul oleks tol korral puhunud vastupidises suunas, kuid jällegi, "oleksid" ei maksa suurt midagi. Hõbemedal käes, järgmisena ootas ees 4x100 meetri teatejooks, kus läksime võistkonnaga jahtima ikka seda kõige säravamat medalit. Koosseisu kuulusid meil sel korral vahetuste järjekorras Annabel Raudsepp, Grette-Ly Mäesalu, Marit Kutman ja mina. Jooks õnnestus väga hästi, sest esikoha võtsime me ajaga 47,00, edestades Leedut 46 sajandikuga. Läti võistkond kahjuks seekord teatepulgaga finišisse ei jõudnudki. 



Järgmisel päeval tuli joosta veel 200 meetri distantsil, kus saavutasin esikoha tulemusega 24,62 (-1,5 m/s). Kahjuks olid sel võistlusel tuuleolud täpselt vastupidised sellele, mida oleks üks sprinter soovinud, kuid rahul tuli kindlasti olla kahe kuld- ja ühe hõbemedali üle.




Mis sai U20 vanuseklassi maailmameistrivõistlustest, kuhu olin taganud enda pääsme 200 meetri jooksu, kui alistasin Tallinnas toimuvatel U20 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlustel ühe sajandikuga MM-i normatiivi(norm 24,35)? Lühidalt öeldes läks nii, et Keeniasse ma ei sõitnud. Ma ei hakka väga pikalt seda olukorda kommenteerima, sest pooleldi võeti selline otsus vastu hoopis kolmanda isiku poolt, kelleks  polnud mina ega ka mu treener. Võistlusele tahtsin ma ise väga minna, kuid lõpuks sai määravaks mu tol hetkel ravitav tagareis, mistõttu oleks jooksmine seal olnud liiga suur risk. Hooaeg lõppes mul seega 1. augustil, peale mida ravisin ma edasi oma jalga, tegin natuke ka trenni ja nautisin lihtsalt suve.

Mäletatavasti lõpetasin ma kevadel ka gümnaasiumi, mistõttu kolisin ma nüüd sügisest Tartusse. Ülikooli asusin ma algselt õppima ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialale, kuid juba kahe kuu möödudes sain ma aru, et valitud eriala ei ole siiski päris mulle, mistõttu jääb ülikool praegu oma uut aega ootama. Tartusse tulemisega kaasnes muidugi ka treeneri vahetus, kelleks on nüüd Tiina Torop. Treeningud on Pärnuga võrreldes ikka veidi erinevad, millega kohanemine võtab omajagu aega. Siinsel treeningu ülesehitusel on väga suur rõhk pandud oma keha tundma õppimisele, milles on mul arenguruumi veel ikka üsna palju. Üldiselt on kõik läinud trennides siiani suurepäraselt ja eks me näe, mis eesootav sisehooaeg endaga kaasa toob. Suuri lootusi või ootusi ma endale panna ei saa, sest praegu on olnud kõik mingitmoodi uus ja teistsugune, aga loodan väga, et mu kehale see kõik ka sobib! Kuna ma ei pea hetkel enam kooliga seotud toimetusi tegema, on mul nüüd ka rohkem aega lihtsalt iseenda ja treeningjärgse taastumise jaoks, millele olen varasemalt võib-olla liiga vähe keskendunud, kuid mis on sportlase jaoks väga oluline.

Oma talvise hooaja peaksin ma avama 26. detsembril, kui Pärnus toimub 13. Karel Leetsari mälestusvõistlus. Usun, et oma koduhallis esimene start teha, saab olema väga mõnus! 

kolmapäev, 21. juuli 2021

Tagasilöök enne U20 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlusi

Vahepeal on juhtunud nüüd jälle päris palju, aga siin ei olegi jõudnud veel kõigest rääkida - parandangi nüüd selle vea! Peale üsna edukaid täiskasvanute Eesti meistrivõistlusi jõudis kätte juulikuu ning kohe ootas ees uus võistlus, milleks oli Eesti noorte meistrivõistlused, mis toimusid 3.-4. juuli Rakveres. Kui eelmise postituse lõpus mainisin, et osalen seal sel korral vaid 100 või 200 meetri distantsil, siis tegelikult otsustasime hiljem, et jooksen siis ikkagi juba mõlemat. Tavapäraselt olen neil võistlustel olnud stardis ka 400 meetri jooksus, kuid sel aastal oleme sellest distantsist vähemalt siiani, täiesti mööda vaadanud.

Ilm oli neil kahel võistluspäeval üsna häid tulemusi soosiv. Kõik enda stardid õnnestus ära teha taganttuule abil, ühel korral oli see ka lubatust suurem. Esimesel päeval toimusid 100 meetri jooksud. Eeljookse oli kokku ainult kaks, mina startisin neist teises. Kui start õnnestus minu kohta üsna hästi, siis tundsin, et võib tulla päris hea aeg, kuid finišijoone ületasin siiski ajaga 11,96 (+1.7 m/s), mis on mu hooaja parim tulemus ja ei olegi nii kehv, kuid lootsin ikkagi veidi paremat. Mõned tunnid hiljem toimunud finaalis ma oma tulemust parandada ei suutnud - ajaga 11,97 (+2.6 m/s) noppisin oma esimese meistritiitli. Hea meel on kindlasti selle üle, et suutsin joosta stabiilselt alla 12 sekundi ning muidugi tuleb rahul olla ka kõige säravama medali üle.


Järgmisel päeval toimusid juba 200 meetri jooksud. Neid oli kokku seekord kolm ja mina startisin neist kõige viimases. Kui esimesed 100 meetrit läbisin seekord täitsa julgelt, siis täpselt seal see julgus otsa ka sai, sest kurvist väljudes tundsin vasakus tagareies teravaid torkeid, mis ehmatasid keset jooksu mind nii ära, et vajusin põlvest paaril sammul täiesti läbi. Üle finišijoone ma siiski aga jõudsin, üsna üllatuslikult esimesena, ajaga 24,99. Üllatuslikult, sest tegelikult võtsin ma ikka konkreetselt käigu välja juba 110-120 meetri peal ja kerisin ettevaatlikult lõpuni. Miks ma jooksu pooleli ei jätnud? Ma tundsin, et sellise 85-90% kiirusel sain ma ikkagi jooksu jätkata ning samuti ei tahtnud ma medalist loobuda. Võib-olla ei olnud see kõige mõistlikum otsus jooksu jätkata, aga mis juba tehtud, see tehtud. Sellisel natuke kurval toonil lõpetasin seekordsed Eesti noorte meistrivõistlused, kus vaatamata kõigele õnnestus siiski ka sel aastal kuldmedalid endale võtta.

Mis edasi sai ja mis mu tagareiega siis juhtus? Järgmised 48 tundi peale jooksu hoidsin ma jalal külma nii tihti kui sain. 6.juunil õnnestus juba koos treeneriga sõita Tallinnasse, kus saime doktor Mardna vastuvõtule ning samast päevast alates algas Tallinnas ka kaks erinevat ravi jalale, mis kestsid kokku 7 päeva. Ultraheliuuringust selgus, et lihas ise on terve, mis maandas päris korralikult esialgseid pingeid. Kui see oli selge, sain tagareie ja tuhara jaoks väga häid venitusharjutusi füsioterapeut Risto Jamneselt, mille tegemiseks olen võtnud alati aja nii enne põhitrenniga alustamist kui ka pärast treeningu lõpetamist. Ravivälisel ajal sain ma jala eest ise veelgi rohkem hoolt kanda. Nimelt kasutasin ma Gameready külmakompressioonsüsteemi, millest oli ka kindlasti väga palju abi.

Kogu plaani, kuidas EM-iks valmistuda, pöörasin ma kõige sellega aga ilmselgelt pea peale. Kiirjooksu jätsime me plaanidest välja rohkem kui nädalaks. Kuna tagareis ise oli terve ning kodusel EM-il osalemine oli minu enda jaoks niivõrd oluline, siis oli üsna kindel plaan minna ikkagi võistlema, kuid esialgse 100 ja 200 meetri asemel lõpuks vaid pikemale distantsile. Samuti oli plaan joosta 4x100 meetri teatejooksus juhul, kui peale individuaalstarti pole jalg kehvemaks läinud.

Võistlused ise toimusid siis 15.-18.juulini, Kadrioru staadionil. Minu esimene võistluspäev oli 16. juulil, kui õhtuses sessioonis toimusid 200 meetri esimese ringi jooksud. Sama päeva hommikul tegin staadionil kerge soojendustrenni, kus tundsin end väga hästi, see andis õhtuks kõvasti enesekindlust juurde. Minu start neljandast ja ühtlasi ka viimasest jooksust anti kell 19.38. Ilm oli selleks ajaks läinud mõnusamaks kui ta oli olnud keskpäeval, päike ei paistnud enam lagipähe ja vahepeal oli tunda ka kerget tuult. 

Arvestades seda, mille olin eelneva pooleteise nädala jooksul läbi käinud, oli mu ainus lootus see, et ma jõuan üle finišijoone mitte kehvema tagareiega, kui see enne jooksu oli. Teine mõte, mis veel peas liikus, oli see, et ma lähen ikkagi täiega panema. Kui tunnen siiski jooksu käigus valu, siis tuleb see mõte muidugi unustada, aga päris niisama kergelt ma sinna jooksma ka minna ei tahtnud. Ma ei hakanud panema mingisuguseid ajalisi eesmärke, sest alles kaks päeva enne võistlusstarti sain ma proovida esimest korda uuesti täiskiirusel joosta ja mul ei olnud ausaltöeldes õrna aimugi kui tugevalt kogu see pooleteisenädalane kupatus mu vormile mõjunud oli.

Ma jõuan nüüd lõpuks jooksu endani ka 😀 Startisin ma seitsmendalt rajalt, minuga ühes jooksus olid sprinterid Hispaaniast, Iirimaalt, Kreekast, Norrast, Türgist ja Rumeeniast. Kõige tugevama isikliku rekordi ja hooaja margiga oli Iirimaa sprinter Rhasidat Adeleke (22,96), kes juba etteruttavalt öeldes võitis kuldmedali nii 200 kui ka 100 meetri distantsil. Isiklike rekordite võrdluses olin ma oma jooksus paremuselt neljas, kuid hooaja tippmarkide võrdluses seitsmes. Esimest 100 meetrit ehk kurvi jooksin ma enda keskpärase jooksuga võrreldes julgemalt, siis sai aga jaks otsa, mis ei olnudki üllatus, teades kui vähe olin saanud enne võistlust joosta. Finišijoone ületasin hooaja parimat aega tähistava 24,34 sekundiga (+1.7 m/s), millega olin enda jooksus lõpuks kuues ning üldkokkuvõttes tähendas see mulle 27 sprinteri hulgas 20. kohta

Kindlasti ei saa ma olla pettunud. Hooaja parim sellisest olukorrast võtta, saab olla ainult positiivne. Kõige positiivsem on muidugi see, et tagareis ei olnud pärast jooksu kehvem ja ma suutsin endast välja pigistada selle, mis mul parasjagu sees oli! Ma tegelikult isegi julgesin enne starti õhkõrnalt unistada veel poolfinaalist, mis jäi seekord minust muidugi kaugele, aga sellest pole midagi. Eks selle edasipääsemisega peab olema ka natuke õnne sellesmõttes, et näiteks kolmandast jooksust pääses viimasena edasi otse poolfinaali ajaga 24,28, sest see aeg oli selles jooksus paremuselt kolmas ning nagu teada, siis esimesest ringist pääsesid otse järgmisesse ringi iga jooksu kolm paremat, pluss siis veel nelja jooksu kokkuvõttes veel neli kõige kiiremat aega, kes esimese kolme hulka enda jooksus ei mahtunud.



Üks päev puhkust ja 18.juuli hommikul kell 10.15 ootas ees meie 4x100 meetri teatejooksu eeljooks. Võistkonnas oli meil esimest vahetust jooksmas Anna Maria Millend, teist vahetust Grette-Ly Mäesalu, kolmandat Mia Lisett Meringo ning viimast mina. Kokku toimus kaks eeljooksu, meiega koos jooksid veel Poola, Tšehhi, Šveits, Rootsi, Itaalia ja Prantsusmaa. Kõik tüdrukud olid väga tublid ja päris vähese eelharjutamisega suutsime teha ka igati korralikud vahetused. Enda jooksu lõpetasime kuuendana, edestades Prantsusmaad, aga mis kõige tähtsam - meie aeg 45,95 sekundit tähistab uut U20 vanuseklassi Eesti rekordit! Eelmise rekordi lõime üle lausa 85 sajandikuga, mis oli joostud alles eelmisel suvel ja mille koosseisu kuulusin ka tol korral mina. Selle ajaga saavutasime me Euroopa meistrivõistlustel 15 võistkonna hulgas 10. koha. Finaalipääsust jäi puudu 38 sajandikku.




Kokkuvõtteks ütleks veel nii palju, et ma olen tegelikult rahul. Rahul sellega, et ma üldse sain võistlema, sest vahepeal oli juba oht, et seda ei juhtugi. Väga hea meel on selle üle, et jalg lubas kiiresti joosta, ja ka nüüd, mõned päevad hiljem ei ole aru saada olnud, et ma oleks midagi hullemaks teinud selle võistlusega. Päris sellist võistlust ma tulemuselt muidugi teha ei saanud nagu ma suve algul ette kujutasin, aga see-eest on vägagi hea meel hästi õnnestunud teatejooksu üle.

Praegu tegelen ma tublisti edasi tagareite lihashooldusega, sest hooaeg pole veel sugugi lõppenud ja uued võistlused tahavad juba peale tulla. Järgmisel nädalal (31.07-01.08) toimuvad Lätis, Ogres U20 vanuseklassi Balti meistrivõistlused, kus plaanin osaleda nii 100 kui ka 200 meetri jooksus ning eeldatavasti ka 4x100 meetri teatejooksus. Tegelikult täitsin ma oma 200 meetri ajaga ka U20 vanuseklassi maailmameistrivõistluste normatiivi, milleks oli 24,35 sekundit. See võistlus peaks toimuma 17.-22. augustini Keenias, Nairobis, aga kuna sellega on asjad veel natukene lahtised mitmes mõttes, siis ma liialt veel ei hõiska. Kui kõik läheb kenasti, siis 15.augustil ma sinnapoole teele aga asun 😎

neljapäev, 1. juuli 2021

Täiskasvanute Eesti meistrivõistlustelt 2 pronksmedalit!

Peale karikavõistlusi olen nüüd jõudnud võistelda veel kahel võistlusel. Üks neist pisem võistlus - Pärnu Spordikooli sprindiõhtu 22. juunil ja teine vägagi tähtis võistlus - Eesti meistrivõistlused täiskasvanute arvestuses 26.-27. juunil Tallinnas.

Hakkame siis algusest peale. Pärnu võistlus oli vajalik selleks, et saaks ikka veel rohkem võistlusstarte teha enne suve kõige tähtsamat võistlust, mis polegi hetkel enam sugugi kaugel (kes ei tea, millest räägin, siis ikka U20 Euroopa meistrivõistlused 15.-18.07). Stardis olin ainult 100 meetri jooksus ja ajaks sain see päev 12,22 sekundit (tuul +0.2 m/s). Palju selle jooksu kohta kommenteerida ei ole, kuna see oli ikkagi suhteliselt selline pehme jooks, mis nägi rohkem välja nagu trennis joostav kiirendus. Ei suutnud see päev kogu keha võistlusmomenti viia, aga sellest polnud otseselt midagi, sest see jooks tegelikult ei andnud mulle midagi juurde ega ei teind mind ka kehvemaks.

Edasi hoopis suuremate võistluste juurde - Eesti meistrivõistlused täiskasvanute arvestuses, mis nagu mainitud, toimusid möödunud nädalavahetusel Tallinnas Kadrioru staadionil. Stardinimekirjast leidis mind nii 100 kui ka 200 meetri distantsidelt. 

Esmalt siis 100 meetri jooks, mis toimus esimesel päeval. Eeljookse oli kokku 3, mina neist kohe esimeses. Oma jooksu võitsin hooaja parima tulemusega 11,99 (tuul +0.6 m/s). Üldpilt oli sellest jooksust üsna hea, vähemalt ma ise jäin rahule, ainult stardi ja esimese 30 meetri osas saaks korralikult veel nuriseda. Mõni tund hiljem ootas ees finaaljooks, kuhu pääsesin paremuselt kolmanda tulemusega. Plaan oli pakkudelt esimesed sammud paremini välja joosta ja siis sama tugevalt lõpuni pingutada, et ikka medalikoht endale kindlustada. Nii see õnnestuski, sest võitsin elu teise pronksmedali naiste arvestuses tulemusega 11,96 (tuul +2.3 m/s). Kuld- ja hõbemedal võideti vastavalt 11,64 ja 11,79ga ehk neid ma veel seekord hirmutada ei suutnud, kuid sellistel võistlustel on medal ise ikkagi suur asi ja selle üle oli mul vägagi hea meel.




Järgmisel päeval ootas 200 meetri jooks, kus eeljookse kokku 2 ja mina neist jälle kohe esimeses. Jooksu lõpetasin teisena, saades ajaks 24,49 (tuul +2.9 m/s), kui mind edestas vaid Kreete Verlin ajaga 24,27. Positiivne oli see, et seekord juba jõudsin joosta distantsi teist poolt ning konkreetne edasiliikumine oli seal parem kui eelneval korral Pärnus karikavõistlustel. Jooksu esimese poolega saab veel tulevikus kõvasti vaeva näha, sest tunnen, et just sealt jääb veel praegugi tohutu varu sisse. Paar tundi hiljem toimuvasse finaaljooksu pääsesin jällegi eeljooksude põhjal paremuselt kolmanda ajaga. Seal õnnestus start veidi paremini, finišijoone ületasin pronksmedali vääriliselt, tulemuseks 24,43 (tuul +2.6 m/s). Kuldmedal võideti ajaga 23,99 ning hõbemedal ajaga 24,10. Kui mu aeg ei olnud päris selline, mida sisimas lootsin, siis taas saan öelda samad sõnad, mida ka 100 meetri puhul, et medal pole minu jaoks sel võistlusel veel päris tavaline asi, seega võtsin selle pronksi ainult auga vastu! Kahjuks õnnestus määrustepärastes tingimustes teha vaid 100 meetri eeljooks, ülejäänud tulemused edetabelikõlbulikud ei olegi 😒.

Eelmisel aastal olid just need võistlused minu suve kõige edukamad. 100 meetri jooksus võitsin pronksmedali uue isikliku rekordiga 11,87 ning 200 meetri jooksus üllatasin nii ennast kui ka teisi, võites kuldmedali 23,96ga, millega püstitasin uue U20 vanuseklassi Eesti rekordi. Peab mainima, et sel aastal läksin nendele võistlustele vastu hoopis teises konditsioonis, kuna kahjuks toimusid need võistlused sel aastal 1,5 kuud varem kui eelmisel aastal. Muidugi ei ole see otseselt mingisugune vabandus või põhjendus, miks olin see aasta kehvem, kuid mitmed eelnevad aastad on näidanud, et kui ma suvel heasse vormi lõpuks ikkagi tõusen, siis seda kindlasti pigem alles suve teises pooles. Kindlasti ei jää ma neile võistlustele tagasi vaatama negatiivselt, sest see on lihtsalt hetke seis, mina andsin endast maksimumi ja 2 medalit on siiski 2 medalit!

Järgmisena ootavad ees U20 vanuseklassi Eesti meistrivõistlused, mis toimuvad juba sel nädalavahetusel Rakvere staadionil (3.-4. juulil). Stardis olen ma seekord vaid 100 või 200 meetri jooksus. Need on ka ühtlasi minu viimased võistlused enne U20 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlusi, kuhu olen oma pääsme taganud nii 100 kui ka 200 meetri jooksudesse. Loodame, et just sel võistlusel näeme minu suve kõige kiiremaid jookse!

neljapäev, 10. juuni 2021

Eesti karikavõistlustest

Möödunud nädalavahetusel toimusid Rannastaadionil Eesti karikavõistlused, kus laupäeval võistlesid kuni U18 vanuseklassi sportlased ning pühapäeval U20 ja täiskasvanud. Plaan nägi ette joosta sel päeval kolmel korral ehk 100m, 200m ja 4x100m teatejooksus viimast vahetust. Ilm oli sel korral häid tulemusi soosiv, terve aeg paistis päike ja jooksude ajal puhus valdavalt mõnus taganttuul.

Päev algas 100 meetri jooksuga, kus kirja oli end pannud 25 sprinterit, nende seas Kreete Verlin, Karoli Käärt, Kristin Saua. Kokku toimus 4 jooksu, mina neist viimases koos kõigi eelmainitutega. Start õnnestus väga hästi, suutsin end esimeste meetritega üsna hästi kohe käima tõmmata. Minu kõrvalrajal sprintiv Kristin Saua oli jooksu keskosas täpselt minu kõrval, mis sundis mind veelgi enam igal sammul maksimaalset pingutust andma. Finišijoone ületasin napilt Saua järel neljandana, ajaks 12,01 (taganttuul 0.2 m/s). Võitjaks tuli Karoli Käärt ajaga 11,93, teine oli Kreete Verlin 11,97, kolmas Kristin Saua 11,99 ning neljas mina. Tõin need ajad siinkohal välja, sest suur rõõm on just selle üle, et esineliku vahed olid ju üliväikesed. Sellise 100 meetri hooaja avastardiga saan ma kindlasti ainult rahule jääda, sest nii kiiret aega ei ole ma suutnud veel siiani avastardil näidata ning ega rekordini ka ju väga palju minna ei olegi (11,87) 😉. Siit saab ainult paremaks!

Umbes tunni aja pärast ootas ees juba 200 meetri jooks, kus toimus 3 jooksu, mina neist viimases. Mingisugust kindlat eesmärki ei osanudki ma seekord enne jooksu panna, sest tahtsin lihtsalt näha, kui palju olen 3 nädalaga teravamaks läinud (17.mai jooksin 25,26). Kuna ilm oli sel päeval tõesti väga palav ning tundsin, et vaimselt läks 100 meetri ettevalmistuseks tohutult palju energiat, siis mõõduka väsimusega ma sinna päeva teise starti läksingi. Start oli kohe üsna pehme ja kehva, mida näitas pärast ka reaktsiooniaeg (0.238). Jooksu esimene pool ehk terve kurv oli üldse selline pigem ettevaatlik, sirge algul sain korraks aru, et üks käik oleks justkui veel sees, kuid selle käigu pealt ma ikkagi nii hästi veel lõpuni seekord ei kestnud - finišijoone ületasin kolmandana ajaga 24,42 (taganttuul 1.2 m/s). Ma ei olegi siiani veel otsustanud, kas ma jäin rahule selle ajaga või mitte. Jooksu endaga ei saanud kindlasti rahule jääda, sest suhteliselt tühi ja väsinud nägi see ka kõrvalt välja, kuid võib-olla siiski just seepärast saabki ajaga enam-vähem rahul olla, kui ma ise tean, millise enesetunde pealt see jooks lõpuks ikkagi joostud sai.

Viimase alana oli kavas veel 4x100 meetri teatejooks, kus koos kolme oma treeningkaaslasega jooksime välja uue klubi rekordi 47,53! Teatejooksus jooksmine on alati natuke teistsugusem tunne, mistõttu ei tundnud ma seal joostes enam mingit väsimust, tuli lihtsalt pulk vastu võtta ja täiega üle finišijoone kihutada! Selle ajaga olime me lõpuks teised, esikoha võitis Tartu Ülikooli naiskond (45,96).

Ma arvan, et üldpildis saab selle võistlusega väga rahule jääda. Hooaeg on tegelikult siiani veel väga vähe kestnud, kõik tähtsamad stardid on alles ees! Ma praegu täpselt ei teagi, kus ja millal ma järgmisena võistlen, kuid kaugel ei ole enam ka Eesti meistrivõistlused, mis peaks toimuma 26.-27. juunil Tallinnas.

esmaspäev, 31. mai 2021

Pärnumaa meistrivõistlused ja teatejooksude Eesti meistrivõistlused

Nagu ikka, olen natuke jälle ajast maas, aga jällegi, parem hilja kui mitte kunagi! 2 võistlust on nüüdseks veel seljataga, millest kohe ka natuke pikemalt juttu teen.

21.-22. mai toimusid enda kodustaadionil Pärnumaa meistrivõistlused, kus olin kirjas 100 meetri jooksus, 4x100 meetri teatejooksus ja kaugushüppes. Esimese päeva õhtul toimus ainult kaugushüpe, milleks olin 0 ettevalmistust teinud. Sellesmõttes, et kaugust hüppasin ma üldse viimati talvel hallis mingisugustel võistlustel. Kuna mu nädalatagune üldine vorm ei olnud ka just kiita ja tippkiirus pole veel siiani see, mis ta olema peaks, siis ega miskit üllatust sealt oodata ei olnudki. Esimese nelja katse järel oli mu parim tulemus 5.43, mille olin hüpanud kahel korral. Viiendas voorus õnnestus hüpata vähemalt üle viie ja poole meetrine hüpe - 5.52, mis jäigi seekord minu parimaks. Kuigi mu isiklik rekord on talvel hüpatud 5.77, siis mingisugust pettumust ma küll otseselt seekord ei tundnud, sest usun, et see tulemus oli sel päeval üsna minu maksimumilähedane, mis ma hüpata suutsin. Lisaks ei ole kaugushüpe mul hetkel ala, millele isegi natukene keskenduks. Hüppan pigem lihtsalt vahelduse mõttes ja nii-öelda enda lõbuks.

Järgmisel päeval ootasid ees jooksualad. Enda 100 meetri aega tahtsin ma küll väga teada saada, kuid kahjuks suutsin teha valestardi ja nii oligi sellel jooksul kriips peal. Polnud mõtet aga tuju alla lasta, sest peagi ootas ees 4x100 meetri teatejooks, kus enda trennikaaslaste Emmeliine, Kätlini ja Anetega olime võtnud sihikuks joosta uus klubirekord. Rekord tuligi - 48,49, kuid see ei olnud kindlasti ideaalne jooks, mõni vahetus oleks saanud palju parem olla. Teatejooksus jooksin mina viimast vahetust ehk sain meid kenasti üle finišijoone tuua.

Täpselt nädala pärast, 29. mail toimusid Kääriku uuel staadionil teatejooksude Eesti meistrivõistlused, kus mina kuulusin võistkonda nii 4x100 meetri kui ka Väike-Rootsi (100+200+300+400) jooksudes. Esmalt siis 4x100 meetri teatejooks, kus oli kokku 6 võistkonda ehk 1 jooks, mille põhjal selgubki kohe esikolmik. Meie esimest vahetust jooksis Emmeliine, teist Kätlin, kolmandat Elisa ja viimast mina. Kõik tegid enda töö väga kenasti ära, vahetused olid väga kindlapeale ning hästi tehtud ja nii võitsimegi oma esimesed kuldmedalid sel päeval ajaga 48,71 sekundit! Kiirusliku poolepealt ei tundnud ma end seda distantsi joostes kõige paremini, kuid see polnud sel korral niivõrd oluline, sest meistritiitel oli juba meie.

Mõned tunnid hiljem ootas ees Väike-Rootsi teatejooks, kus 100 meetrit jooksis meil Elisa, 200 meetrit Kätlin, 300 meetrit mina ja 400 meetrit Emmeliine ehk võistkond täpselt samas koosseisus nagu 4x100 meetri jooksus. Siin oli kokku registreerunud 7 võistkonda ehk toimus 2 jooksu, meie neist teises. Esimese jooksu võitja aeg oli 2.27,67, millest tuli siis kindlasti kiiremini joosta. Esimesed kaks vahetust tegid meil jällegi väga head esitused, pulga sain mina kätte kõige esimesena ja andsin meie viimasele vahetusele üle ka esimesena. Võit ei olnud veel aga sugugi kindel, sest üks võistkond oli meil ikkagi päris kannul. Niisama lihtsalt me aga oma positsiooni käest ei andnud ning tugeva lõpuspurdi abil ületas finišijoone esimesena ikkagi meie võistkond! Päeva teised kuldmedalid tulid ajaga 2.18,95, mis tähistab ka meie uut U20 vanuseklassi klubirekordit. 

Kui rääkida minu osast sellel teatedistantsil veidi eraldi, siis seekord saan ma rääkida üsna positiivsel toonil. Jooks kulges sellesmõttes vägagi meeldivalt, et suutsin päris hästi hoida jooksus lõtvust, ka tehnilisel poolel polnud viga. Peale selle ei jooksnud ma end täiesti lukku, jõudu oli veel päris korralikult viimasel 100 meetril. Kindlasti jäi mingisugune pisike varu sinna jooksu sisse just esimese 100-150 meetri puhul. Võrreldes 17. mail Pärnus joostud 200 meetriga, oli seekordne 300 meetri jooks ilusam ja andis kindlasti head tunnetust juurde selleks, et peagi ka mõni kena 200 meetri jooks joosta.

Järgmised võistlused ootavad ees juba sel pühapäeval, 6.juunil Pärnus, kui toimuvad Eesti karikavõistlused. Ise pakun praegu, et osalen seal 100 ja 200 meetri jooksudes ning võib-olla ka 4x100 meetri teatejooksus. Eks näis, milliseks hooaja esimene 100 meetri jooks kujuneb ning kas 200 meetris näeme ka juba edasiminekut võrreldes hooaja esimese jooksuga.

4x100 meetri uus klubirekord Pärnus

4x100 meetri ja Väike-Rootsi kuldmedalid Käärikul

teisipäev, 18. mai 2021

Pärnu Spordikooli sprindiõhtu

Eile avasin oma võistlushooaja Pärnus, kui toimus Pärnu Spordikooli sprindiõhtu. Päeva kõige viimase alana olid kavas 200 meetri jooksud, kus osalesin ka mina. Kui hommikupoole oli ilm veel üsna hea, siis täpselt võistluste ajaks hakkas sadama paduvihma, mis minu stardi ajaks küll vaibus, kuid õhk oli ikkagi peale seda üsna külm ja niiske.

Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis üleliia suuri ootusi tulemuse mõttes selleks jooksuks panna ei saanud. Eks trennides saab ka sellesmõttes aimu, kas oled minu puhul siis 24,0 või 25,5 sekundi vormis. Enesetunne pakkus üsna kindlalt seda teist varianti. Kindlasti ei saa minna starti mõttega, et ma jooksengi nüüd täna 1,5 sekundit kehvemini oma isiklikust rekordist ja lepin sellega, kuid mingisugune reaalsusetaju peab siiski olema ja peab aru saama, mida üldse oodata võiks nende trennide pealt, kus sa parasjagu tulnud oled. Muidugi läksin ma endast kõike andma, peale jooksu oligi veremaik suus.

Eelmisel aastal sain ma oma hooaja esimese 200m jooksu ajaks 25,02. Seejuures puhus vastutuul 1.5 m/s. Ütlen veelkord, et see jooks oli tehtud 30. juuni. Eile vaatas kalendrist vastu kuupäev 17.mai. Minu jooksu start anti peale kella 19 õhtul. Soojenduse põhjal ei ole ma siiani veel osanud piisavalt hästi tunnetada, kas olemine on pigem hea või halb, loodan, et arenen veel selles osas ka. See selleks, minu kord oli pakkudele minna. Esimesed 50m ei saanudki hoogu eriti kiirelt üles, rabelesin kuidagi niisama. Järgmised ca 80-90m jooksust meeldis mulle endale kõige rohkem, sest olin hoo üles saanud ja jõudsin seda ilusti hoida. Lõpp vajus aga ikkagi ära, samm läks raskeks ja finišijoone ületasin ajaga 25,26. Jooksu ajal puhus ka vastutuul 0.8 m/s.

Analüüsida oli peale jooksu muidugi palju. Saime infot, kus maal me hetkel oleme ja see ongi praegu kõige tähtsam. Ma ise arvan, et pabistada ei ole vaja, sest see oli ikkagi esimene start ja tähtsamate võistlusteni on veel aega, mistõttu saabki trennides võib-olla väikseid muudatusi teha, et peagi asjad veelgi paremini paika loksuks!

Järgmine start juba reedel ja laupäeval, kus kavas hoopis teistsugustel aladel kaasa teha! 😎

pühapäev, 16. mai 2021

Hakkabki jälle pihta!

Mina jälle siin üle pika aja! Ega mul väga palju rääkida seekord polegi, sest pärast talvist hooaega oleme siiani lihtsalt trenni teinud ja tublisti suveks valmistunud. Nagu kevadel ikka, on meie trennide asukohad väga varieeruvad, oleme olnud nii metsas maastikul, hallis, jõusaalis, vahepeal tuli joosta ka krossi ning kord nädalas on kavas ka lihtsalt tunniajane venitustrenn. Pisut hiljem saabusime ka staadioni tartaanile. Osa trenne pidime niiöelda "plaan b" variandina läbi viima ka rannaliival, sest märtsis ei tahtnud see lumi ja jää metsaalt kuidagi ära sulada ja seal teha oli siis veel liiga ohtlik. 

Tehtud trennidega ja trennikvaliteediga olen üldpildis ise rahule jäänud, millegi tõttu midagi tegemata ei ole jäänud. Kuna kohe on kätte jõudmas ka võistlused, oleme ca 3 nädalat juba naeltes jooksnud, millega tunnetab veelgi enam selle praeguse hetke kiiruse ja vormi ära. Natuke vähem kui 2 nädalat tagasi jooksime õues esimest korda ka lendlähtest 30m, mille tulemuse üle küll hõisata ei saa - 3,36 (teisel üritusel sama aeg), kuid see pole nüüd ka midagi katastroofilist, sest sel hetkel oli see metsa mahutrennidest ületulek staadionile ju alles toimunud. Rekord pärineb mul eelmisest suvest ka välitingimustes joostud 3,27, kuid selle jooksin juuni lõpus ehk ajaliselt kindlasti juba märksa teravama vormi pealt.

Äsja toimus Käärikul noortekoondise laager, kus olin kahel päeval kohal ja sain jälle miskit kõrvataha panna ning ka vahelduse mõttes oli hea korraks teises keskkonnas olla ja sealsel staadionil üks trenn teha. Juba homme, 17.mail toimub Pärnus minu selle hooaja avavõistlus, kus plaanin joosta 200m distantsil. Enamasti olen hooaja avanud 100m jooksuga, kuid seekord tahtsin ka ise teisiti teha ja eeldan, et 200 pealt näeks rohkem ära, kus maal me tegelikult selle kiiruse ja võib-olla kiirusliku vastupidavuse osas oleme. Kindlasti ei tasu avavõistlusest midagi ülemäära suurt oodata, sest nagu aeg on näidanud, siis minu puhul on olnud nii, et mida võistlus edasi, seda paremaks ma lähen ja võistlused ise arendavad mind kõige enam. 

Kui rääkida veel edasistest võistlustest, siis kohe samal nädalal on toimumas ka teine võistlus - Pärnumaa meistrivõistlused (21.-22.05), kus esialgse plaani järgi on plaan hüpata kaugust ja joosta 100m ning lisaks 4x100m teatejooksu. Teatejooksude juurde jõudes toimuvad teatejooksu Eesti meistrivõistlused juba 29.mail Kääriku uuel staadionil, kus võistlemist ootan mina küll juba väga. Nii et maikuus juba 3 võistlust ees ootamas! Eelmisel aastal tegin näiteks oma suve esimese võistluse alles 30. juunil, see aasta siis 1,5 kuud varem 😀 Aga eks eelmisel aastal olidki lihtsalt olude sunnil asjad teisiti. 

Minu selle suve kõige tähtsama võistluseni, U20 Euroopa meistrivõistlusteni on jäänud veel üsna täpselt 2 kuud! Usun ja loodan, et suudame mu selleks ajaks parimasse kehalisse konditsiooni viia, kui juba praegu vaikselt võistlustega peale hakata.

😎

kolmapäev, 24. veebruar 2021

Täiskasvanute Eesti meistrivõistlustest

20.-21. veebruaril toimusid Lasnamäe hallis talvised Eesti täiskasvanute meistrivõistlused, kus tegin kaasa nii 60 kui ka 200 meetri jooksus. Eelmises postituses mainisin, et plaanis oli joosta ka 4x400 meetri teatejooksu, kuid loobusime sellest.

Esimesel päeval ootas ees 60 meetri jooks, kus praeguste reeglite tõttu toimus tegelikult kohe ainult finaaljooks. Vajadusel sai osaleda ka lisajooksus, mis oleks olnud eeljooks, kuid arvasin, et mul seda vaja otseselt ei ole. Soojendusele minnes tundsin end kehalise poole pealt üpris hästi, üritasin end jooksuks vaimselt nii hästi kui võimalik ette valmistada. Finaalis oli meid siis kokku 8, mina rekordite järgi paremuselt viies. Ma väga palju siin seda jooksu ilustama ei hakka, sest reaalsus oli see, et alates stardipaugust kuni finišijooneni ei olnud mu jooksus mitte ühtegi osa, mis oleks olnud hea. See jooks polnud isegi minu moodi. Esimeste meetritega jäin kohe maha, edasi surusin end edasi jõu pealt, saades lõpuks aja 7,77, mis jällegi ei olegi midagi niivõrd hullu, minu puhul täiesti tavapärane aeg, kuid seekord tegi eriti kurvaks mind see, et olin enne jooksu enda arvates nii-nii valmis tegema head jooksu ja tundsin, et olin selleks sel päeval võimeline. Eks tunne petab nii mõnigi kord. Selle ajaga olin lõpuks viies.

Kauaks ei saanud seda kehva jooksu analüüsima jääda, sest järgmisel päeval ootas ees 200 meetri jooks, milles ootasin ka ilusamat tulemust. Soojendusele minnes ning jooksuks valmistudes kustutasin eelmise päeva jooksu peast täiesti ära, oli uus päev, uus jooks ja eelnev ebaõnnestunud etteaste ei tohtinud seda mõjutada. Kokku oli kaks jooksu, startisin neist teises koos Kristin Saua ja Karoli Käärtiga. Rajaks sain viienda ehk olin nende kahe keskel. Esimene kurv möödus üsna krobeliselt, ei saanud kuigi hästi minema, kuid sirge peal sain natukene parema ja kiirema sammu sisse. Viimasesse kurvi sissejoostes samm jälle kuidagi aeglustus ja konkreetselt on näha, et ma ei liigu kurvides kohe üldse nii nagu võiks ja peaks. Lõpusirgele tulles olin kolmas, kuid midagi ei olnud veel otsustatud. 15-20 meetrit enne finišit olin ka veel napilt kolmas, kuid siis suutsin Käärtist mööduda. Jooksin välja enda uue siserekordi 24,75 ja kaela riputati hõbemedal.

Kokkuvõtvalt ütleks nii palju, et rahule nende eestikatega jääda ei saa, kuid vorm ei ole sel talvel(tegelikult ka mitte ühelgi eelneval talvel😀) kõige teravam olnud. Kokku olen ma praeguseks teinud 60 meetris juba 7 starti, koos teiste distantsidega 10 (2x200m ja 1x150m). See number ei olegi mõne jaoks ütlemata suur, kuid tunnen, et minu jaoks ikkagi on. Siiski suutsin oma 60 meetri rekordi sel talvel viia 7,70 peale ning ka eelmainitud 200 siserekord sai parandust. Samuti sain 150 meetris kirja uued rekordnumbrid ning vaikselt alustasin ka kaugushüppega. Nii et positiivseid asju oli ikka ka! 

Ma ei ole kunagi olnud suur sisehooaja fänn, eks ikka olen alati pannud mõned miinimum eesmärgid, mida talvel täita tahaks, kuid pigem võiks see aeg kiirelt mööda minna. Kui suudan end mõnel talvel siiski üllatada, siis see on ainult boonuseks. Toimumata on praegu jäänud veel enda vanuseklassi Eesti meistrivõistlused, kuid nii imelikult kui see ka ei kõla, siis ma loodan, et need jäävad ära või lükatakse need täiesti märtsi lõppu, sest siis ma enam üsna kindlalt seal kaasa ei teeks. Võisteldud on juba omajagu ja vaikselt tahaks hakata mõtetega rohkem suvise hooaja poole liikuma, kus ootavad ees märksa suuremad plaanid.

teisipäev, 16. veebruar 2021

Trennidest, võistlustest ja eesmärkidest

Minu viimasest jutuajamisest siin on nüüdseks möödas juba päris palju aega, pool aastat isegi kui täpne olla. Ega miskit väga tähtsat vahepeal juhtunud olegi, olen terve sügis-talve perioodi ikka tublisti(loodetavasti) trenni teinud. Kuna käes juba veebruari keskpaik siis tänaseks on ka mõned võistlusstardid tehtud, millest räägin samuti hiljem lähemalt.

Kui 2020. aasta lõpu ehk siis selle september kuni detsember perioodi kuidagi lühidalt kokku võtta, siis septembri lõpupoole alustasin uuesti nii-öelda "põhjaladumise" trennidega nagu ikka. Trennide asukohad olid varieeruvad ehk olime nii jõusaalis, rannaliival kui ka staadionil ja kord nädalas oli ka basseinitrenn. Novembris hakkasime vaikselt halli tagasi kolima, kuid osa trenne toimusid veel ikka väljas. Detsembris toimusid juba kõik trennid sees, kuid 15. detsembri õhtul tuli mulle teade, et pean jääma võimaliku nakatunuga kokkupuute tõttu isolatsiooni ehk umbes nädal tegin ma plaanide järgi üksi trenne veel uuesti õues metsarajal või kodus. Tagasi treeninggrupi juurde naastes nägime, et vorm pole sugugi langenud, sest viimases trennis koos teistega enne isolatsiooni(15.dets) jooksin ma lendlähtest 30 meetri jooksus välja aja 3,29 ning täpselt sama tulemuse jooksin ma ka 23. detsembril kui olin juba halli tagasi treenima pääsenud.

Trennis jookseme me 30m lendu üsna tihti, sest sellega näeb ära, kus maal me hetkel nö omadega oleme. Rekordi olen ma jooksnud küll suvel välitingimustes, meie oma staadionil, kus sain tulemuseks 3,27, kuid hallirekord on 3,29, mida tuleb veel kindlasti parandada.

Nagu me kõik teame, siis ajad on hetkel viiruse tõttu keerulised ja seepärast ei ole sel talvel võistluse vahel väga valida või õigemini, võistlusi lihtsalt kõigile ei olegi. Õnneks toimusid meie enda hallis hooaja algul mõned pisemad võistlused, kus sai vähemalt osa sportlasi end proovile panna. 
Esimene võistlus toimus juba 28. detsembril Pärnu aastalõpu võistluse nime all, kus jooksin 60 meetrit ja hüppasin kaugust. 60 läks üsna või tegelikult avavõistluse kohta väga hästi, sest ajaks sain 7,78(rekord oli sel hetkel eelmisest talvest 7,72). Nii kiiret aega pole ma oma hooaja esimeses jooksus kunagi näidanud! Edasi läksin hüppama kaugust, mida olime trennides natukene selleks ajaks harjutanud ja tundus, et potentsiaali justkui oleks 😃 Hüpped õnnestusidki täitsa normaalselt, sest 6st katsest kolmel suutsin hüpata üle 5.70. Pikima hüppe tulemuseks jäi lõpuks 5.77



Järgmine võistlus toimus natuke rohkem kui nädala pärast ja uuel aastal, 7. jaanuaril. Sel korral oli võistlus välja antud nimega Pärnu Spordikooli seeriavõistlus. Kavas olid mul samad alad, mis eelmisel korral, kuid nüüd sain 60 meetri jooksus joosta nii eeljooksu kui finaali. See võistlus läks viisakalt öeldes aia taha. Eeljooksus jooksin välja aja 7,93 ja finaalis 7,90. Eks seal oli mitmeid põhjuseid, miks sel päeval vorm just kõige tervavam ei olnud, kuid tuli edasi liikuda. Kaugushüppes sain parimal katsel tulemuseks 5.64, mis oli samuti pigem pettumus.

Nüüd sai natuke rohkem kui 2 nädalat heasmõttes vihaselt trenni teha ja uus proovilepanek toimus 23. jaanuaril Spordikooli seeriavõistluse ll etapil, kus plaanis ikka jälle 60 ja kaugus. Eelmise võistlusega võrreldes oli sel päeval olemine väga palju parem, värskem ja teravam. See kajastus ka tulemuses, sest 60m jooksus jooksin välja uue isikliku rekordi 7,70, mis näitas, et ei ole kuhugi see kiirus ikka kadunud küll. Kaugushüppes tegin ka üsna korraliku võistluse, sest jällegi kuuest katsest kolmel suutsin hüpata üle 5.70. Sel korral rekordit veel ei sündinud, sest parimaks tulemuseks jäi 5.76, mis oli siis 1cm kehvem siiani tehtud elu pikimast hüppest.

Peale seda võistlust puhkasin ühe päeva, siis tegin kergema trenni ja juba 26. jaanuaril ootas Tallinnas Lasnamäe hallis Teivashüppe GP võistlus, mis on iga-aastaselt toimunud 2. jaanuaril, kuid see aasta oldi sunnitud see olude tõttu edasi lükkama. Kavas siis seal lisaalana 150 meetri jooks, mis pole muidugi traditsiooniline jooksudistants, kuid iga aastast arengut ka sel alal on huvitav jälgida(seda distantsi saabki 1 kord aastas joosta). 

Esimest korda võistlesin ma seal võistlusel 2014. aastal, joostes välja aja 21,55. 
2015.a = 20,32 (-1,23sek)
2016.a = 19,54 (-0,78sek)
2017.a = 19,39 (-0,15sek)
2018.a = ei võistlenud
2019.a = 19,26 (-0,13sek)
2020.a = 18,77 (-0,49sek)
2021.a = 18,60 (-0,17sek) Uus U20 150m rekord sel võistlusel! :)

Eks mõnel aastal on muidugi areng olnud suhteliselt pisike, kuid aeg on siiski alati paranenud ja selle üle tuleb ka rahul olla. Kui kommenteerida selle aasta jooksu ja tulemust, siis üldjoontes oli väga hea jooks, vähemalt ise jäin peaaegu rahule 😀 Alati saab mõne jooksuosa kallal norida, seekord oli selleks osaks kurvi sissejooks(50-75m peal), mis jäi selliseks nõrgaks ja mitte piisavalt ründavaks. Aga muidugi tegi meele rõõmsaks see, et U20 vanuseklassis pole enne keegi nii kiiresti seda distantsi veel joosta suutnud! Samuti oli minu aeg 18,60 päeva kõige kiirem aeg naiste seas.

Täpselt nädala pärast toimus 9. Martin Kutmani mälestusvõistlus Tartus, kuhu sain kutsega peale 60m jooksma. See võistlus ebaõnnestus täielikult, sest lühidalt öeldes ei olnud vaimne valmisolek sel korral piisav. Ajaks 7,80, mis ei ole muidugi katastroofiline, kuid ise joostes ja ka kõrvalvaatajana vaadates oli sel korral selgelt tunda ja näha, et 110% pingutust seal jooksus sees ei olnud.


Tuli aga ikka edasi minna, sest sama nädala lõpus ootasid ees järgmised 2 võistlust. Kõigepealt 6. veebruaril Tallinnas, kus toimus rahvusvaheline mitmevõistlus koos lisaaladega. Kutsega õnnestus saada jooksma 60m, mille jaoks üritasin enda valmisolekut sel korral parandada ja näidata, et vorm pole tegelikult kuhugi kadunud. Väga tugevas konkurentsis jooksin välja aja 7,74, millega olin viies. Selle jooksuga sai täitsa rahule jääda, sest kindlasti õnnestuski see palju paremini kui nädala alguses olev Tartu jooks.

Juba järgmisel päeval, 7. veebruaril osalesin Tartus kiirjooksuvõistlusel, sest seal oli kavas 200 meetri jooks ja sel talvel pole ma end sel alal veel testinud. Kalendrit vaadates kuskil mujal võistlusel seda distantsi ei pakutud ka, seega tuli see võimalus ära kasutada. Võib öelda, et kuna 200 on siiani mu lemmik distants ja nüüd ei ole seda vahepeal pikalt joosta saanud, siis oli ikka sees selline väike lisaärevus, et milleks ma siis sel alal praegu võimeline olen. Läksin starti kindlasti mõttega endast kõike välja pigistama. Suureks rõõmuks startis minuga samas jooksus suvel täiskasvanute Eesti meistrivõistlustel minu järel hõbemedali saanud Kristin Saua (24,30). Jooksu esimese poolega jäin rahule, kuid mida rohkem lõpupoole jõudma hakkasin, seda raskemaks samm läks ja nii tühja tunnet pole ammu jalgades tundnud kui peale seda jooksu tundsin. Finišeerisin küll esimesena ajaga 24,92, kuid edestasin lõpuks vaid 3 sajandikuga Sauat. Hooaja esimeses 200 meetri jooksus pole ma siiani veel 25 sekundi piiri suutnud alistada, mistõttu saab jooksuga rahule jääda, kuid kõige suurem murekoht oli praegu ikkagi jooksu lõpuosa, mis on tavaliselt just mu trump olnud. Tuleb mõned kiiremad ja võib-olla pikemad lõigud joosta ja üsna kindlalt siis olukord ka paraneb.

Rohkem ma praegu võistelnud ei ole, aga tahtsin ära mainida selle, et kui postituse algul ütlesin, et sel talvel on võistlusi pigem raske leida ning neid eriti ei olegi, kuid praegu tundub, et olen ju palju saanud võistelda, siis tegelikkuses on kõik need võistlused olnud vaid koondisekandidaatidele, kelle hulka olen hetkel kuulunud või siis on olnud kutsetega võistlused. Väga paljud sportlased pole sel talvel saanud teha vist mitte ühtegi võistlust, mis ongi ebaaus, kuid siiski reeglite järgi nii hetkel seis on.

Lisaks räägin veel sellest, et kuna ma ei ole just kõige painduvam sportlane ja sprinter, siis hakkasin eelmise aasta lõpust käima eraldi venitustrennis, mis on küll ainult kord nädalas, kuid tunnen juba praegu, et sellest on olnud kasu ja paha see kindlasti kuidagi teinud ei ole. Kord kuni kaks korda kuus olen praegu päris pikalt külastanud ka massööri, mis annab samuti sellesmõttes tunda, et kui seal regulaarselt käia teatud vahedega, siis keha on koguaeg "okei" seisus ja trennides miski ei häiri.

Pikk jutt saab nüüd läbi sellega, et sel nädalavahetusel osalen täiskasvanute Eesti meistrivõistlustel Tallinnas, kus jooksen 60 ja 200. Peale selle oleks plaanis joosta veel viimasel päeval viimase alana 4x400 meetri teatejooksu, mis võib kindlasti huvitav tulla, sest 400 pole juba ikka väga pikka aega jooksnud 😃. Praegu ei ole veel toimunud enda vanuseklassi Eesti meistrivõistlused(ikka koroona asjade tõttu😶), kuid mingi info on liikumas, et veebruari lõpus need veel võib-olla olema saaksid. 

Üks asi ikkagi veel! Kui vaadata nüüd suuremat selle aasta plaani, siis sel suvel(15.-18.07) toimuvad ju Tallinnas U20 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlused, kuhu olen juba enda pääsme taganud nii 100 kui ka 200 meetri jooksudes. 100 meetri normatiiv oli seal 11.90 ja 200 meetri oma 24.30. Kuna kvalifitseerumisperiood on 01.01.2020 - 5.07.2021, siis suvest on mul vastavalt kirjas ajad 11,87 ja 23,96. 
Samuti toimuvad augusti lõpus U20 vanuseklassi maailmameistrivõistlused, kuid paraku asukohalt mitte enam nii lähedal - Keenias, Nairobis. Seal on kvalifitseerumisperiood 1.12.2020 - 08.08.2021 ehk teine selle aasta suurematest eesmärkidest oleks sinna võistlusele pääsemine. 100 meetri normatiiv on seal 11,85 mis tähendaks mulle uue rekordi jooksmist ning 200 normatiiv 24,35.

Eks me näe, milliseks see aasta siis lõpuks välja kujuneb, kuid eesmärgid on paigas ja töö nende täitmise nimel käib iga päev!💪