20.-21. veebruaril toimusid Lasnamäe hallis talvised Eesti täiskasvanute meistrivõistlused, kus tegin kaasa nii 60 kui ka 200 meetri jooksus. Eelmises postituses mainisin, et plaanis oli joosta ka 4x400 meetri teatejooksu, kuid loobusime sellest.
Esimesel päeval ootas ees 60 meetri jooks, kus praeguste reeglite tõttu toimus tegelikult kohe ainult finaaljooks. Vajadusel sai osaleda ka lisajooksus, mis oleks olnud eeljooks, kuid arvasin, et mul seda vaja otseselt ei ole. Soojendusele minnes tundsin end kehalise poole pealt üpris hästi, üritasin end jooksuks vaimselt nii hästi kui võimalik ette valmistada. Finaalis oli meid siis kokku 8, mina rekordite järgi paremuselt viies. Ma väga palju siin seda jooksu ilustama ei hakka, sest reaalsus oli see, et alates stardipaugust kuni finišijooneni ei olnud mu jooksus mitte ühtegi osa, mis oleks olnud hea. See jooks polnud isegi minu moodi. Esimeste meetritega jäin kohe maha, edasi surusin end edasi jõu pealt, saades lõpuks aja 7,77, mis jällegi ei olegi midagi niivõrd hullu, minu puhul täiesti tavapärane aeg, kuid seekord tegi eriti kurvaks mind see, et olin enne jooksu enda arvates nii-nii valmis tegema head jooksu ja tundsin, et olin selleks sel päeval võimeline. Eks tunne petab nii mõnigi kord. Selle ajaga olin lõpuks viies.
Kauaks ei saanud seda kehva jooksu analüüsima jääda, sest järgmisel päeval ootas ees 200 meetri jooks, milles ootasin ka ilusamat tulemust. Soojendusele minnes ning jooksuks valmistudes kustutasin eelmise päeva jooksu peast täiesti ära, oli uus päev, uus jooks ja eelnev ebaõnnestunud etteaste ei tohtinud seda mõjutada. Kokku oli kaks jooksu, startisin neist teises koos Kristin Saua ja Karoli Käärtiga. Rajaks sain viienda ehk olin nende kahe keskel. Esimene kurv möödus üsna krobeliselt, ei saanud kuigi hästi minema, kuid sirge peal sain natukene parema ja kiirema sammu sisse. Viimasesse kurvi sissejoostes samm jälle kuidagi aeglustus ja konkreetselt on näha, et ma ei liigu kurvides kohe üldse nii nagu võiks ja peaks. Lõpusirgele tulles olin kolmas, kuid midagi ei olnud veel otsustatud. 15-20 meetrit enne finišit olin ka veel napilt kolmas, kuid siis suutsin Käärtist mööduda. Jooksin välja enda uue siserekordi 24,75 ja kaela riputati hõbemedal.
Kokkuvõtvalt ütleks nii palju, et rahule nende eestikatega jääda ei saa, kuid vorm ei ole sel talvel(tegelikult ka mitte ühelgi eelneval talvel😀) kõige teravam olnud. Kokku olen ma praeguseks teinud 60 meetris juba 7 starti, koos teiste distantsidega 10 (2x200m ja 1x150m). See number ei olegi mõne jaoks ütlemata suur, kuid tunnen, et minu jaoks ikkagi on. Siiski suutsin oma 60 meetri rekordi sel talvel viia 7,70 peale ning ka eelmainitud 200 siserekord sai parandust. Samuti sain 150 meetris kirja uued rekordnumbrid ning vaikselt alustasin ka kaugushüppega. Nii et positiivseid asju oli ikka ka!
Ma ei ole kunagi olnud suur sisehooaja fänn, eks ikka olen alati pannud mõned miinimum eesmärgid, mida talvel täita tahaks, kuid pigem võiks see aeg kiirelt mööda minna. Kui suudan end mõnel talvel siiski üllatada, siis see on ainult boonuseks. Toimumata on praegu jäänud veel enda vanuseklassi Eesti meistrivõistlused, kuid nii imelikult kui see ka ei kõla, siis ma loodan, et need jäävad ära või lükatakse need täiesti märtsi lõppu, sest siis ma enam üsna kindlalt seal kaasa ei teeks. Võisteldud on juba omajagu ja vaikselt tahaks hakata mõtetega rohkem suvise hooaja poole liikuma, kus ootavad ees märksa suuremad plaanid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar