teisipäev, 16. veebruar 2021

Trennidest, võistlustest ja eesmärkidest

Minu viimasest jutuajamisest siin on nüüdseks möödas juba päris palju aega, pool aastat isegi kui täpne olla. Ega miskit väga tähtsat vahepeal juhtunud olegi, olen terve sügis-talve perioodi ikka tublisti(loodetavasti) trenni teinud. Kuna käes juba veebruari keskpaik siis tänaseks on ka mõned võistlusstardid tehtud, millest räägin samuti hiljem lähemalt.

Kui 2020. aasta lõpu ehk siis selle september kuni detsember perioodi kuidagi lühidalt kokku võtta, siis septembri lõpupoole alustasin uuesti nii-öelda "põhjaladumise" trennidega nagu ikka. Trennide asukohad olid varieeruvad ehk olime nii jõusaalis, rannaliival kui ka staadionil ja kord nädalas oli ka basseinitrenn. Novembris hakkasime vaikselt halli tagasi kolima, kuid osa trenne toimusid veel ikka väljas. Detsembris toimusid juba kõik trennid sees, kuid 15. detsembri õhtul tuli mulle teade, et pean jääma võimaliku nakatunuga kokkupuute tõttu isolatsiooni ehk umbes nädal tegin ma plaanide järgi üksi trenne veel uuesti õues metsarajal või kodus. Tagasi treeninggrupi juurde naastes nägime, et vorm pole sugugi langenud, sest viimases trennis koos teistega enne isolatsiooni(15.dets) jooksin ma lendlähtest 30 meetri jooksus välja aja 3,29 ning täpselt sama tulemuse jooksin ma ka 23. detsembril kui olin juba halli tagasi treenima pääsenud.

Trennis jookseme me 30m lendu üsna tihti, sest sellega näeb ära, kus maal me hetkel nö omadega oleme. Rekordi olen ma jooksnud küll suvel välitingimustes, meie oma staadionil, kus sain tulemuseks 3,27, kuid hallirekord on 3,29, mida tuleb veel kindlasti parandada.

Nagu me kõik teame, siis ajad on hetkel viiruse tõttu keerulised ja seepärast ei ole sel talvel võistluse vahel väga valida või õigemini, võistlusi lihtsalt kõigile ei olegi. Õnneks toimusid meie enda hallis hooaja algul mõned pisemad võistlused, kus sai vähemalt osa sportlasi end proovile panna. 
Esimene võistlus toimus juba 28. detsembril Pärnu aastalõpu võistluse nime all, kus jooksin 60 meetrit ja hüppasin kaugust. 60 läks üsna või tegelikult avavõistluse kohta väga hästi, sest ajaks sain 7,78(rekord oli sel hetkel eelmisest talvest 7,72). Nii kiiret aega pole ma oma hooaja esimeses jooksus kunagi näidanud! Edasi läksin hüppama kaugust, mida olime trennides natukene selleks ajaks harjutanud ja tundus, et potentsiaali justkui oleks 😃 Hüpped õnnestusidki täitsa normaalselt, sest 6st katsest kolmel suutsin hüpata üle 5.70. Pikima hüppe tulemuseks jäi lõpuks 5.77



Järgmine võistlus toimus natuke rohkem kui nädala pärast ja uuel aastal, 7. jaanuaril. Sel korral oli võistlus välja antud nimega Pärnu Spordikooli seeriavõistlus. Kavas olid mul samad alad, mis eelmisel korral, kuid nüüd sain 60 meetri jooksus joosta nii eeljooksu kui finaali. See võistlus läks viisakalt öeldes aia taha. Eeljooksus jooksin välja aja 7,93 ja finaalis 7,90. Eks seal oli mitmeid põhjuseid, miks sel päeval vorm just kõige tervavam ei olnud, kuid tuli edasi liikuda. Kaugushüppes sain parimal katsel tulemuseks 5.64, mis oli samuti pigem pettumus.

Nüüd sai natuke rohkem kui 2 nädalat heasmõttes vihaselt trenni teha ja uus proovilepanek toimus 23. jaanuaril Spordikooli seeriavõistluse ll etapil, kus plaanis ikka jälle 60 ja kaugus. Eelmise võistlusega võrreldes oli sel päeval olemine väga palju parem, värskem ja teravam. See kajastus ka tulemuses, sest 60m jooksus jooksin välja uue isikliku rekordi 7,70, mis näitas, et ei ole kuhugi see kiirus ikka kadunud küll. Kaugushüppes tegin ka üsna korraliku võistluse, sest jällegi kuuest katsest kolmel suutsin hüpata üle 5.70. Sel korral rekordit veel ei sündinud, sest parimaks tulemuseks jäi 5.76, mis oli siis 1cm kehvem siiani tehtud elu pikimast hüppest.

Peale seda võistlust puhkasin ühe päeva, siis tegin kergema trenni ja juba 26. jaanuaril ootas Tallinnas Lasnamäe hallis Teivashüppe GP võistlus, mis on iga-aastaselt toimunud 2. jaanuaril, kuid see aasta oldi sunnitud see olude tõttu edasi lükkama. Kavas siis seal lisaalana 150 meetri jooks, mis pole muidugi traditsiooniline jooksudistants, kuid iga aastast arengut ka sel alal on huvitav jälgida(seda distantsi saabki 1 kord aastas joosta). 

Esimest korda võistlesin ma seal võistlusel 2014. aastal, joostes välja aja 21,55. 
2015.a = 20,32 (-1,23sek)
2016.a = 19,54 (-0,78sek)
2017.a = 19,39 (-0,15sek)
2018.a = ei võistlenud
2019.a = 19,26 (-0,13sek)
2020.a = 18,77 (-0,49sek)
2021.a = 18,60 (-0,17sek) Uus U20 150m rekord sel võistlusel! :)

Eks mõnel aastal on muidugi areng olnud suhteliselt pisike, kuid aeg on siiski alati paranenud ja selle üle tuleb ka rahul olla. Kui kommenteerida selle aasta jooksu ja tulemust, siis üldjoontes oli väga hea jooks, vähemalt ise jäin peaaegu rahule 😀 Alati saab mõne jooksuosa kallal norida, seekord oli selleks osaks kurvi sissejooks(50-75m peal), mis jäi selliseks nõrgaks ja mitte piisavalt ründavaks. Aga muidugi tegi meele rõõmsaks see, et U20 vanuseklassis pole enne keegi nii kiiresti seda distantsi veel joosta suutnud! Samuti oli minu aeg 18,60 päeva kõige kiirem aeg naiste seas.

Täpselt nädala pärast toimus 9. Martin Kutmani mälestusvõistlus Tartus, kuhu sain kutsega peale 60m jooksma. See võistlus ebaõnnestus täielikult, sest lühidalt öeldes ei olnud vaimne valmisolek sel korral piisav. Ajaks 7,80, mis ei ole muidugi katastroofiline, kuid ise joostes ja ka kõrvalvaatajana vaadates oli sel korral selgelt tunda ja näha, et 110% pingutust seal jooksus sees ei olnud.


Tuli aga ikka edasi minna, sest sama nädala lõpus ootasid ees järgmised 2 võistlust. Kõigepealt 6. veebruaril Tallinnas, kus toimus rahvusvaheline mitmevõistlus koos lisaaladega. Kutsega õnnestus saada jooksma 60m, mille jaoks üritasin enda valmisolekut sel korral parandada ja näidata, et vorm pole tegelikult kuhugi kadunud. Väga tugevas konkurentsis jooksin välja aja 7,74, millega olin viies. Selle jooksuga sai täitsa rahule jääda, sest kindlasti õnnestuski see palju paremini kui nädala alguses olev Tartu jooks.

Juba järgmisel päeval, 7. veebruaril osalesin Tartus kiirjooksuvõistlusel, sest seal oli kavas 200 meetri jooks ja sel talvel pole ma end sel alal veel testinud. Kalendrit vaadates kuskil mujal võistlusel seda distantsi ei pakutud ka, seega tuli see võimalus ära kasutada. Võib öelda, et kuna 200 on siiani mu lemmik distants ja nüüd ei ole seda vahepeal pikalt joosta saanud, siis oli ikka sees selline väike lisaärevus, et milleks ma siis sel alal praegu võimeline olen. Läksin starti kindlasti mõttega endast kõike välja pigistama. Suureks rõõmuks startis minuga samas jooksus suvel täiskasvanute Eesti meistrivõistlustel minu järel hõbemedali saanud Kristin Saua (24,30). Jooksu esimese poolega jäin rahule, kuid mida rohkem lõpupoole jõudma hakkasin, seda raskemaks samm läks ja nii tühja tunnet pole ammu jalgades tundnud kui peale seda jooksu tundsin. Finišeerisin küll esimesena ajaga 24,92, kuid edestasin lõpuks vaid 3 sajandikuga Sauat. Hooaja esimeses 200 meetri jooksus pole ma siiani veel 25 sekundi piiri suutnud alistada, mistõttu saab jooksuga rahule jääda, kuid kõige suurem murekoht oli praegu ikkagi jooksu lõpuosa, mis on tavaliselt just mu trump olnud. Tuleb mõned kiiremad ja võib-olla pikemad lõigud joosta ja üsna kindlalt siis olukord ka paraneb.

Rohkem ma praegu võistelnud ei ole, aga tahtsin ära mainida selle, et kui postituse algul ütlesin, et sel talvel on võistlusi pigem raske leida ning neid eriti ei olegi, kuid praegu tundub, et olen ju palju saanud võistelda, siis tegelikkuses on kõik need võistlused olnud vaid koondisekandidaatidele, kelle hulka olen hetkel kuulunud või siis on olnud kutsetega võistlused. Väga paljud sportlased pole sel talvel saanud teha vist mitte ühtegi võistlust, mis ongi ebaaus, kuid siiski reeglite järgi nii hetkel seis on.

Lisaks räägin veel sellest, et kuna ma ei ole just kõige painduvam sportlane ja sprinter, siis hakkasin eelmise aasta lõpust käima eraldi venitustrennis, mis on küll ainult kord nädalas, kuid tunnen juba praegu, et sellest on olnud kasu ja paha see kindlasti kuidagi teinud ei ole. Kord kuni kaks korda kuus olen praegu päris pikalt külastanud ka massööri, mis annab samuti sellesmõttes tunda, et kui seal regulaarselt käia teatud vahedega, siis keha on koguaeg "okei" seisus ja trennides miski ei häiri.

Pikk jutt saab nüüd läbi sellega, et sel nädalavahetusel osalen täiskasvanute Eesti meistrivõistlustel Tallinnas, kus jooksen 60 ja 200. Peale selle oleks plaanis joosta veel viimasel päeval viimase alana 4x400 meetri teatejooksu, mis võib kindlasti huvitav tulla, sest 400 pole juba ikka väga pikka aega jooksnud 😃. Praegu ei ole veel toimunud enda vanuseklassi Eesti meistrivõistlused(ikka koroona asjade tõttu😶), kuid mingi info on liikumas, et veebruari lõpus need veel võib-olla olema saaksid. 

Üks asi ikkagi veel! Kui vaadata nüüd suuremat selle aasta plaani, siis sel suvel(15.-18.07) toimuvad ju Tallinnas U20 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlused, kuhu olen juba enda pääsme taganud nii 100 kui ka 200 meetri jooksudes. 100 meetri normatiiv oli seal 11.90 ja 200 meetri oma 24.30. Kuna kvalifitseerumisperiood on 01.01.2020 - 5.07.2021, siis suvest on mul vastavalt kirjas ajad 11,87 ja 23,96. 
Samuti toimuvad augusti lõpus U20 vanuseklassi maailmameistrivõistlused, kuid paraku asukohalt mitte enam nii lähedal - Keenias, Nairobis. Seal on kvalifitseerumisperiood 1.12.2020 - 08.08.2021 ehk teine selle aasta suurematest eesmärkidest oleks sinna võistlusele pääsemine. 100 meetri normatiiv on seal 11,85 mis tähendaks mulle uue rekordi jooksmist ning 200 normatiiv 24,35.

Eks me näe, milliseks see aasta siis lõpuks välja kujuneb, kuid eesmärgid on paigas ja töö nende täitmise nimel käib iga päev!💪

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar