Vahepeal on 2 nädalat kiirelt mööda läinud ning trenni kõrvale tuli tagasi ka kool, mistõttu on tagasi jälle see ühesugune rutiin- kool, trenn, õppimine, magamine, repeat.. Suvel paaril korral isegi millegipärast igatsesin seda ''kooli''aega, kus kõik on kindlalt ja täpselt paigas ning iga uus päev tuleb väga ühesugune. Nüüd, kui see aeg aga kätte jõudis, tahan ma sellest juba lahti saada ja tagasi suve, sest suvel varakult hommikul trenni tegemine on siiski mu lemmik. Aga mis seal ikka, aega on noorte OM-ini veel väga vähe ning seda aega peab veel võimalikult hästi ära kasutama.
Koos kooli algusega algasid uuesti ka korralikumad trennid. Eelmisel nädalal sattusin kahel treeningul jõusaali, kus sai kõvasti lihaseid pumbatud(mis mulle väga meeldib :D), kahel päeval jooksin metsas krossi ning üks trenn lihtsalt jooksin paljajalu murul palju ja tegin muud intensiivset. Sel nädalal tegin kokku ainult 3 sellist endajaoks ''head'' trenni. Esmaspäeval sai jälle päris palju joostud, teisipäeval oli veidi kergem, kuid siiski korralik trenn, kolmapäeval oli jällegi tore jõusaalipäev. Eile, neljapäeval tegime praktiliselt ainult kerelihastele erinevaid harjutusi ning täna, reedel tegin harjutusi põlvedele, mida tegin ka aasta tagasi enne ja ka peale põlveoperatsiooni.
Tervisega on üldiselt asjad praegu korras olnud. Väljaarvatud 1 väike asi, mis pisut häirib mind mõndadel hetkedel trennis, kuid õnneks mitte joostes. Täna sain ära käia ka arsti juures ning tuli välja, et viga on ilmselt midagi puusaliigesega. Suureks õnneks sain kohe ka ravi peale ning käin esialgu kolmel korral ära vaakumravis. Enne pole sellist ravi saanud seega uus ja huvitav. Loodan, et asi toimib ja aitab kaasa sellele, et ma isegi seda väikest valu enam trennides tundma ei peaks.
Hetkel on aga natuke hirmus mõelda sellele, et vähem kui 3 nädala pärast olen ma Buenos Aireses kohal ning üsna pea ka valmis jooksma oma elu suurimal võistlusel(loodetavasti ei jää see elu suurimaks võistluseks ;)) Võib vist öelda, et kohati ei ole mulle siiani kohale jõudnud, et sinna võistlema pääsesin. Arvan, et see päris õige tunne, et kuhu ma päriselt sattunud olen, tuleb siis, kui sinna sõitma hakkan või kui vähemalt seal kohal olen. Igaljuhul ootan seda võistlust tohutult palju ning samas ootan, et see võistlus juba läbi oleks, sest siis oleks kõige suurem pinge maas ning saaks hakata juba talvele keskenduma. Kuid ärme siiski rutta asjadest veel ette.
Praegusega on jäänud minu võistluspäevani 28 päeva ja 2 tundi..
