Viimase ülevaate toimunust andsin siin juba rohkem kui kaks kuud tagasi, kui võtsin kokku enda sisehooaja. Selle kahe kuu jooksul on tehtud päris palju korralikku tööd, mis loodetavasti ühel hetkel ka tulemustes hästi kajastuda võiks. Kui kogu märtsikuu ja aprilli esimese poole treenisin ma veel Eestimaa pinnal, siis aprilli teise poole ja mõned päevad mai algusest sain ma seda teha juba treeninglaagris Portugalis.
Portugalis, täpsemalt Monte Gordos viibisime me treeninggrupiga kokku 18 päeva ehk 2,5 nädalat. Soojemas kliimas treenimas olen ma eelnevalt käinud neljal korral, millest viimane leidis aset 2019. aastal. Viimasel kahel aastal ei ole koroonapiirangute tõttu seda teekonda kahjuks ette võtnud. Kõigil neljal korral olen viibinud samuti Portugalis, kuid siis hoopis teises piirkonnas.
Laagris olles toimusid meil enamik trenne staadionil, kuid vahele sattusid ka trennid liival ning mäkkejooksud maastikul. Kokku tegin ma laagris olles 18 trenni, millest viiel päeval oli trenn nii hommikul kui ka õhtul. Ootamatu haigestumise tõttu pidin ma laagris vahele jätma neli treeningut ehk kaks päeva, mil oli kavas kaks trenni päevas. Üldiselt jäin ma kõigi seal tehtud trennidega väga rahule ning hetkeks teistsuguses keskkonnas treenimine mõjus ka vaimselt turgutavalt.
Pärast Eestisse jõudmist anti mõned päevad puhkust ning nüüd olen nädalakese end jälle aktiivselt edasi liigutanud. Positiivne asi Eestisse tagasitulemise juures oli vähemalt see, et nüüd saab pea kõik trennid teha väljas. Talvel tüütab lõpuks ikka veidi ära küll see viis korda nädalas ühes ja samas kohas ehk hallis treenimine. Väljas on aga rohkem treeningpaiku, ja isegi kui teha kõik trennid staadionil, siis ei mõju see selliselt.
Väikestviisi avasin ma tegelikult ka juba enda välishooaja. 14. mail toimusid Kilingi-Nõmme staadionil Pärnumaa meistrivõistlused, kus tegin Altiuse võistkonnas kaasa 4x100 meetri teatejooksus. Viimase vahetuse jooksjana ületasin ma finišijoone ajaga 48,17 sekundit. Klubi rekordist jäi meil puudu veel 63 sajandikku, kuid kõigi vormi paranemisel peaks uus rekord sel suvel igati tehtav olema. Enesetunne oli joostes isegi parem, kui ootasin. Samas on minu puhul see enesetunne alati väga petlik, seega suuri järeldusi ma sellest jooksust pigem ei teeks, kui enda täpset aega veel ei tea.
See, kus ma nüüd järgmisena starti asun ei ole veel päris paigas, kuid üsna kindlasti võistlen ma 1. juunil Gustav Sule mälestusvõistlustel Tartus. Võimalusel tahaksin veel maikuus kuskil joosta, aga eks näis, kas see nii ka läheb. Suvine hooaeg saab arvatavasti olema üsna lühike, sest vähemalt eesti võistluskalendrist ei leia juba augustikuust enam suuremaid võistlusi. Selle suve kõige tähtsamaks etteasteks saan ma esialgu pidada täiskasvanute Eesti meistrivõistlusi, mis toimuvad juba 25.-26. juunil Tallinnas. Loodetavasti õnnestub pikendada võistluskalendrit mõndade välisvõistlustega.
