Eile toimusid Tartus Tamme staadionil 55.Gustav Sule mälestusvõistlused, kus tegin naiste arvestuses kaasa 200m jooksus.
(26.aprill jooksin 200m 25,95. Rekord 2018.a oktoobri noorte olümpiamängudest 24,53)
Jooksu start oli õhtul kell 19.35 mis mind pigem häiris, sest hommiku või päeva poole on ikka tunduvalt lihtsam minu arvates kiireid jookse teha. Õhtuks ju jalad juba väsinud ja kanged, sest suurem päevast oli seljataga. Teine miinus oli kindlasti ilm. Kui hommikul ei tahtnud ilm võistlejatega sugugi koostööd teha, aeg-ajalt tibutas vihma, tuul jne, siis õhtuks olid olud küll veidi paremad, kuid kraadide poolest oli ikkagi külmemapoolsem. Aga eks kõigil olid võrdsed tingimused ja tuli leppida sellega, mis parasjagu oli.
Toimus 2 jooksu. Kui esimesse jooksu paigutati kõik eestlased(v.a mina), siis teises jooksus olin mina + 3 ukrainlannat ja 1 lätlanna. Olgu siis siinkohal veel mainitud, et minu jooksus olevad konkurendid olid minust mitmeid aastaid vanemad. Kõlas stardipauk, kurvis oli tuult küljepealt üsna tugevalt tunda, millega oli mul raskusi hakkama saada, konkurendid olid kurvi lõpuks juba mitmeid meetreid eespool, kuid ma teadsin, mis aegu on nemad võimelised jooksma ning mis mina, seega ei lasnud end sellest eriti häirida. Lõpusirge viimased 30-40m olid väga rasked võrreldes sellega, kuidas olen jooksnud siis viimaseid 30-40m kui olen olnud parimas vormis. Jaksu oli, aga jalad lihtsalt ei tõusnud ega liikunud. Kuidagi jõudsin üle finišijoone, aeg 25,54 :( Kuskil 10-15min peale jooksu olin enda peale päris kuri, sest ütlen ausalt, ootasin ikkagi aega sinna 25 sekundile väga lähedale. Sörkisin peale ja venitasin, hiljem saime treeneriga ka veidi arutatud, mis võivad olla hetkel need murekohad, miks vorm juba parem ei ole miks ja kiiremaid aegu ei tule.
Olen olnud siiani sellist tüüpi sportlane, et rekordid ja kõige paremad jooksud tulevad mul alati suve lõpupoole, kui olen saanud teha juba palju võistlusi ning olen end niiöelda lahti saanud joosta. Pead pole ma üldse norgu lasknud, sest ma tõesti loodan, et ka seekord on asi samamoodi ning mida rohkem nüüd võistlema hakkan, seda kergemaks jalg läheb. Eks me näe.
Homme ootavad juba ees teatejooksude eestikad Viljandis, kus kõige enam ootan Väike-Rootsi võistkonnas 400m jooksu, sest tahan väga näha, kuidas seal vastu pean ning millega konkurendid vastavad sel distantsil. 4x100 teatejooks on ka muidugi ootamist väärt, kuid seal mängivad ikkagi suurt rolli teatevahetused ning ei oska kunagi ette öelda, kuidas need minna võivad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar