Nagu juba eelmisel korral öelda jõudsin, siis reedel võistlesin Soomes, täpsemalt Someros 400m distantsil. Sõitsime treeneriga kohale ainult minu jooksu pärast, sest eesmärk oli proovida veel üritada olümpiafestivali normi täitmist. Kuna Eestis head võimalust selleks ei oleks olnud, siis tuligi sõit sinna ette võtta.
Päev enne jooksu ehk neljapäeva õhtul jõudsime Helsingisse, kus me ka ööbisime. Reede hommikupoole sõitsime edasi Somerosse, kuhu kestis sõit veel umbes 1,5 tundi. Minu start oli täitsa päeva keskel kuskil 3 paiku. Soojenduse ajal tundsin end suhteliselt okeilt, ei olnud mingit super tunnet kuid ei olnud ka midagi, mis otseselt häiriks.
Minu jooksus startisid peale minu veel 4 sprinterit, kelle isiklikud rekordid olid: 56,16; 55,50; 58,09; 57,45. Mina olen see suvi suutnud joosta vaid 58,49. Enne jooksu panin peas paika ainult selle, et tagasirge tuleb joosta mitu korda julgemalt kui seda oli viimane kord, sest lõpusirgel ei ole mul praegu kahjuks midagi enam välja panna ja seal olen ma niivõinaa täiesti kutu. Plaan iseenesest töötas ning jooks tundus juba esimesel sajal meetril kiirem, kuid kui umbes 250-300m oli joostud oleksin tahtnud juba jooksu lõpetada, sest no jaksu ei olnud selleks hetkeks juba enam kohe üldse ja jalg tõusis ka väga vaevu maast lahti. Finišijoon ei tahtnud üldse kuidagi lähemale tulla ja selle ületamine paistis olema väga väga raske. Kuidagi ma siis lõpuks selle jooksu ikkagi lõpetasin, kolmandana, ajaks 57,03....... Jube halb tunne oli ikka küll kui lõpuks aja teada sain, aga noh nutsin duššiall pisarad ära nii et keegi neid õnneks nägema ei pidanud :D ma isegi ei oska õiget sõna siin kasutada, aga väga selline puuga vastu pead saanud tunne oli just sellepärast, et ma tõesti andsin endast seal jooksus 200% ja äkki oleks võinud siis NATUKENEGI lõpus keha ette kallutada rohkem või kui seda ka ei oleks tol hetkel suutnud teha, siis kuskilt jooksuosast oleks selle 3 sajandikku ikka kätte saanud, aga oleksid muidugi ei loe siin jällegi midagi ja muuta saan ma ainult veel seda, et jooksen eestikatel sama tugeva jooksu ning äkki viimasel üritusel õnnestub kuidagi paremini see kogu asi, mida siin väga kaua juba taga ajanud oleme. Samas kui nüüd natukene positiivselt mõelda kuskilt otsast, siis isegi kui ma jäängi selle 3 sajandiku pärast tiitlikatest ilma, siis 3 sajandikku on ikka parem kui näiteks 1 sajandik :D
Jooksu võitja ajaks oli 56,07, teine koht 56,95, neljas 57,73 ja viies 58,24. Konkurendid olid tõesti tugevad, ilm oli hea, tundus suurepärane võimalus joosta alla 57, aga seekord siis nii, ei ole midagi parata, eestikad on veel ees neljapäeval ja reedel mis on siis tõesti viimaseks lootuseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar