Tõusud ja mõõnad

Sisehooaeg hakkab vaikselt lõpule jõudma, kuid vahepeal olen paaril võistlusel veel osalenud ja ees on veel ootamas võib öelda, et selle talve kõige tähtsam võistlus!

Kuigi mul jaanuari lõpul tekkis probleeme tagareiega, siis otsustasime 4.veebruaril Martin Kutmani mälestusvõistlustel siiski kaasa teha, sest olukord jalaga ei olnud niivõrd tõsine ja tahtsin ise joosta ka. Plaan oli siis joosta 300m.  Võistlesin seal naiste arvestuses ehk konkurents oli muidugi kõva. Miski mind sel päeval ikkagi häiris või lihtsalt ei olnud ma kuidagi 100% valmis selleks jooksuks, sest ajaks sain ma kõigest 41,07. Mu rekord pärineb 2018. aastast, kui jooksin Pärnus enda kodustaadionil väga tugevas konkurentsis välja aja 39,74. Sellega kirjutati minu nimele ka Eesti U18 rekord. Ehk peaaegu 1,5 sekundit kehvem aeg siis nüüd sisetingimustes. Aeg ajaks, kuid jooks ei olnud üldiselt ka üldse minulik. Jooksin kuidagi liiga lõdvalt ja eesmärk polnud täpselt paigas, mida sellest jooksust saada tahtsin. Kokkuvõttes see võistlus ei andnud suurt midagi juurde ja seda, kas ma natuke pikemal distantsil ka praegu vastu pean, ei saanudki teada.

Edasi läheb juba natuke rõõmsamaks :) 

Pooleteist nädalat peale seda võistlust ootasid ees enda vanuseklassi Eesti meistrivõistlused, kus sel korral tegin kaasa kõikidel sprindidistantsidel ehk 60m, 200m ja 400m. Lisaks veel 4x200m teatejooksus. Eelnevatel aastatel olen mõne jooksu ikkagi välja jätnud, sest mõnikord lihtsalt ei olegi vaja kahel päeval nii palju starte teha.  Olin ise eelnevalt peas mõelnud ka, et selline variant on ju tegelikult olemas, et see aasta kõike proovida joosta, kuid ma eriti ei uskunud, et treener ka selle poolt oleks. Lõpuks pakkus ta ise selle idee välja ja nii ka läks. Enne võistlusi oli kindel eesmärk igalt individuaalalalt medal võtta ja 200s ning 400s oli plaan ka kõige kõrgemale poodiumiastmele tõusta. Lisaks ootasin vähemalt ühelt distantsilt rekordit, kuid see oli pigem selline eesmärk, et kui see ka õnnestuks, oleks ma võistlustega ikka väga väga rahul.

Esimesel päeval ootas mind ees 60m ja 400m jooksud. Kõigepealt siis 60m eeljooks. Tunne oli üldiselt hea, mitte midagi väga erilist, kuid suutsin end jooksuks täiesti valmis panna, sest eks eestikad ikka mõjuvad natuke teistmoodi, kui mõni väiksem võistlus. Eeljooksus püstitasin kohe isikliku rekordi 7,81(eelmine rekord 7,84), mille üle tundsin kindlasti suurt rõõmu, kuid teadsin, et olen veel paremaks võimeline ja finaali ma seda näitama läksingi. Juba mõne aja pärast toimuski finaaljooks, kus minu kõrvalrajal startis sprinter, kel rekordiks 7,71. Läksin suure isuga jooksma. Esimene Eesti meistritiitel mulle 60 meetri jooksus oli nii lähedal, kui teen kõik täpselt nii, nagu vaja. Jooks oligi üsna tasavägine, kuid oma esimese meistritiitli ma sealt ära võtsin uue isikliku rekordiga 7,72!! :))) Peale jooksu(ja tegelikult isegi siiani) oli tunne niii hea, sest ootasin juba väga ammu uut 60m rekordit. Aga et see tuleb 12 sajandikuga, seda ma päris ei uskunud :D. Eelmine rekord püsis mul juba 2 aastat, kuigi 2019 ka kordasin rekordit. 

60 meetri finaal

60 meetri esikolmik

Mõne tunni pärast ootas ees 400m jooks, kus mõtlesin pikalt, kas minna end täiesti tühjaks jooksma ja näha mis aeg nii tuleks või piisab seekord lihtsalt kontrollivast jooksust ja loodetavasti kuldmedalist. Selline mõtteviis oli minu jaoks ainult sellepärast, et järgmisel päeval ootasid veel ees 2 tähtsat starti, kus tahtsin samuti heas konditsioonis olla. Seekord otsustasin teise variandi kasuks. Kui kuskil 150m oli joostud, läksin jooksu juhtima ja sealtmaalt enam keegi minust ei möödunud ka. Teisel ringil natuke isegi hakkasin jooksma ka ja lõpetasin ajaga 58,46. Ütleks et varu sel jooksul oli kas sekund või isegi rohkem. Et aga suveks enda rekordilähedasse vormi(rekord 55,84) sel distantsil tagasi jõuda, tuleb ikka veel tublisti tööd teha. Esimese päeva lõpuks oli mul kaelas juba kaks kuldmedalit!

400 meetri lõpusirgel

400 meetri esikolmik

Teisel võistluspäeval ootas ees 200m ja 4x200m teatejooks. Esimesel neist mul suurt vastast kahjuks ei leidunud ja seetõttu kujunes ka jooksu tulemus üsna tagasihoidlikuks. Eelmisel aastal jooksin samal võistlusel välja aja 24,84 mis on siiani mu siserekord. Väljas olen 31 sajandikku veel kiiremini lipanud. Seekord sain ajaks kahvatu 25,45 sekundit, millest piisaski juba 3. kuldmedali võitmiseks neil võistlustel. Tuju see siiski alla eriti ei viinud, sest vähemalt oli palju head ikkagi selleks ajaks juba juhtunud. 

200 meetri lõpumeetritel

200 meetri esikolmik

Viimasena ootas ees veel teatejooks, kus kolme treeningkaaslasega mõtlesime ikka vaikselt medali peale, kuid see pidi olema üsna suureks katsumuseks meile kõigile. Jooksin viimast neljandat vahetust. Pulk jõudis minuni kui olime veel neljandal positsioonil ja nii tuli asuda jooksma suhteliselt rasket jooksu, et veel medalile tõusta. Esimesed 2 olid väikese vahega juba eest ära jooksnud, kuid kolmas koht oli küll veel kinnipüüdmise kaugusel. Peaaegu terve jooks jooksin kolmandal kohal täpselt seljataga ja alles viimastel meetritel napilt möödusin temast, tuues meie võistkonnale pronksmedali! :) Usun, et see oligi parim, mis seekord meie võimuses oli.

4x200m teatejooksu esikolmik

Nii lõppesidki minu jaoks seekordsed Eesti meistrivõistlused. 3 kulda, 1 pronks ja nende hulgas veel 1 isiklik rekord on päris kindlasti saavutus, millega võin rahule jääda. Kokkuvõttes oli see ikka hea otsus, et kõikidel aladel kaasa teha. 

Edasi on lood nii, et eestikate põhjal sain kutse U20 rahvusvahelisele maavõistlusele Minskisse, mis toimuvad 25.-26. veebruaril ja seal osalen nii 60m jooksus kui ka 4x200m segateatejooksus ühe liikmena. Oleksin saanud sinna jooksma minna ka 400m, aga siiski loobusime sellest. Loodaks seal ilusad jooksud teha ja vaatame mis seal välja tuleb :)