Väike tagasilöök

23.01 toimusid enda koduhallis Pärnu linna ja maakonna koolinoorte meistrivõistlused, kus osalesin 60m jooksus ja vahelduseks ka kuulitõukes.

Kuna see võistlus ei ole just kuigi suur ja oluline, siis oli raske sealt jooksust midagi head oodata, aga üritasin end siiski võimalikult hästi valmis panna. Paraku on vist enamustel spordialadel nii, et mida vanemaks saad, seda vähem osalejaid vanuseklassis on ja kuna see võistlus oli ka suhteliselt väike, siis oligi nii, et U20 vanuseklassile toimus kohe nii-öelda finaaljooks, sest meid oli ainult ühe jooksu jagu, isegi veel vähem.
Jooksin praktiliselt ainult enda trennikaaslastega koos ehk selline trenni kiirenduse tunne oli lihtsalt :D Ajaks sain 7,95 mis selline täiesti keskmine minu puhul, pigem kehvake ikka, kui rekord 11 sajandikku parem. Ei olnud sellises võistluse meeleolus lihtsalt.
Osalesin veel kuulitõukes, kus esimest korda vist üldse elus võtsin kätte 4 kilose kuuli ja lennutasin seda viimasel kuuendal katsel 9.04m kaugusele. See vist on enamvähem okei, kui 1kg kergema kuuliga olen tõukand ca 1,7m rohkem.

26.01 toimusid Tallinnas karikavõistlused, kus olin kirjas 300m ja 4x200m teatejooksu ühe liikmena. Ootasin esimest jooksu väga, sest tahtsin näha, kuidas praegu vastu pean sellisel natuke pikemal distantsil. Jaanuari algul jooksin 150m küll päris hea ajaga, mis näitas et seis peaks täitsa hea olema, aga nüüd oleks veel paremini aru saanud sellest. Alustasin enne jooksu soojendusega ja kui naeliku jalga sain pandud ja mõne kiirenduse joostud, andis tagareis paar teravat torget. Olen ennegi seda valu tundnud, kuid siis kergemalt ja see pole mind otseselt kuidagi hullusti häirinud, kuid seekord oli valu tugevam ja ei olnud mõtet riskima minna.

Nüüd olen mõned päevad see nädal teinud natuke teistsuguseid trenne, et jalg palju koormust ei saaks. Kiireid jookse pole praegu üldse teind.
Teisipäeval toimub Martin Kutmani mälestusvõistlus Tartus, kuhu oli algselt plaan minna enne pühapäevast asja, aga enam ei tea, mis sellest saab, tahaks väga minna muidugi kui võimalik. Üldse kaugel ei ole ka eestikad, juba 16 päeva pärast. Loodetavasti vähemalt seal saab ikkagi mõnel pikemal sprindidistantsil end proovile panna, aga enne tahaks ikka kindel olla, et jalaga okei.