Laagritest

Nii nagu enamused sportlased, käin ka mina kevaditi lõunamaal laagris. Kokku olen saanud välislaagris käia kolmel korral. Kõikidel kordadel on meie suund olnud ühesugune- Portugal, Falesia. Laagri kestvus on keskeltläbi 2 kuni 2,5 nädalat.

2016. aasta märtsis sain ma esimest korda soojemasse kliimasse treeninguid nautima minna. Tol korral oli meid laagris väga palju. Kui õigesti mäletan, siis vahemikus 16-18 inimest. Ööbisime me laagri jooksul kahes erinevas kohas. Laagri esimesel poolel olime me kolmekorruselises villas, kust poole laagri pealt pidime lahkuma, sest see oli eelnevalt juba ette broneeritud. Kolisime siis pundiga  üksteisest rohkem lahku, 3 väikesesse korterisse, mis asusid eelnevast majast ca 1km kaugusel. Esimene lõunalaager jäi ikka kõige rohkem meelde just oma raskete trennide poolest, mida oli enamasti päevas rohkem kui üks. Kuna laager toimus märtsi keskelt kuni märtsi lõpuni, mis on kergejõustikus juba pigem suveks põhja ladumise periood ehk üldfüüsilise ehk mahu trennide periood, siis naelikuid ei pidanud me sinna laagrisse isegi kaasa pakkima ning staadionile oli meil laagri jooksul asja vaid 1-2 korral. Jooksime tossus pehmemal pinnasel väga palju pikki lõike, jooksime mäkke, tegime hüppeid jms. Trennid toimusid meil kas rannas liival või jooksukrossi rajal, kus sai joosta nii üles- kui ka allamäge ning ka pikki sirgeid. Ilmadega meil seal vedas, sest peaaegu terve ajast paistis ainult päike. Laagri lõpupoole muutusid mul jalad(just pöiaosad) väga valulikuks, nii et päris kõiki trenne ei saanud 100% kaasa teha. Ilmselt oli see tingitud ikkagi eelnevatest laagripäevade treeningutest. Õnneks tuli see mure alles laagri viimastel päevadel ning muid terviseprobleeme mul seal ei olnud. Üldiselt jäin selle laagriga väga rahule, sest sain endajaoks midagi uut kogeda. 

2017. aastal oli meid laagris juba tunduvalt vähem- 10 inimest. Trennid olid üldiselt väga sarnased 2016. aasta omadele, kuid trenni teha oli kuidagi mõnusam, sest seltskond oli väiksem ja õhkkond vabam. Laager toimus jällegi märtsis, kus 1 nädal kattus ka koolivaheajaga. Majutus oli meil täpselt samas kohas, kus eelmine kord, ainult et naabermajas. Seekord kolima ei pidanud. Tervisega oli tol korral ka vähem probleeme, sest ainult eelviimasel päeval tundsin end halvasti ja trenne sel päeval kaasa ei teinud. Olin õnnelik, et kõik muu sai tehtud nagu planeeritud oli. See laager kulges ka kuidagi rahulikumalt, aga samas trennid olid ikka super väsitavad ja suurt pingutust nõudvad. 

Selle aasta laager oli aga pisut teistsugune. Esmalt seetõttu, et laager algas märtsi asemel hoopis aprilli teises pooles ning lõppes mai alguses. Tänu sellele olid meil ka täiesti teistsugused treeningud. 90% toimusid trennid meil staadionil, mis asus meie hotelliga samal alal(esimest korda ööbisime hotellis). Esimest korda pidime kaasa võtma ka naelikud. Paaril korral tegime ka trenni teise poole jõusaalis. Jooksime lühikesi aga kiireid lõike ning harjutused olid mõeldud plahvatuslikuse arendamiseks, sest hooaeg ja võistlused olid juba nii nii lähedal. Võtsin enne laagrit omale ka ühe kindla eesmärgi- üritan teha kõik asjad trennides ära nii nagu treeneril paika oli pandud(pean silmas seda, et proovisin hoiduda kõikidest pisivigastustest ja muudest tervisejamadest, mis treeningutel segada võiksid). Laagri lõppedes sain olla rõõmus, sest selle eesmärgi sain ma täidetud. Sel ajal kui meie seal olime, saabus samasse hotelli ka 400 meetri tõkkejooksu maailmameister(+ selle aasta Euroopa meistrivõistluste kuld) Karsten Warholm, kellega saime isegi pildile.

Selle aasta laagriga jäin kõige enam rahule, sest trennid olid meeldivamad(sai naeltes joosta, jõusaali teha, vähem tossus jookse) ja jäin ka täiesti terveks Eestisse tagasi jõudes.

Peale lõunamaalaagrite käime me suve lõpus augustis ka kuskil Eestis tavaliselt laagris korra aasta jooksul. Viimased 2 suve oleme käinud Otepääl, Käärikul. See on tohutult mõnus koht, kuhu laagrisse minna, sest seal on kõik vajalik käe-jala ulatuses. Alati oleme laagri jooksul paaril korral bussiga sõitnud ka Tehvandile staadionile, et seal veidike alasid harjutada. Selles laagris me väga palju kergejõustikutrennidega ei rahmelda, sest hooaeg on augusti lõpuks juba paljudel läbi ja väike väsimus juba pikast hooajast peal. Pigem teeme seal muid aktiivseid tegevusi. Näiteks mängime liival võrkpalli või jalgpalli, käime matkamas metsas, käime palju ujumas, käime saunas jne. Seltskond on seal alati vahva olnud :) 

Vahepeal peaks ikka puhkama ka natuke. Nii on mul praegu. Tulin laupäeval Käärikult laagrist, pühapäeval tegin suve viimase võistluse Pärnus rannastaadionil, kus toimus kergejõustikuõhtu. Tegin seal naiste arvestuses kaasa 300m jooksus, kus pidin võistlema tugevate Ukrainlaste vastu. Olin eelnevalt natuke haigeks jäänud ja seetõttu oli suhteliselt raske minna jooksma, sest hooaeg on olnud pikk. Jooks läks aga hästi, sest minu nimele kuulub alates pühapäevast Eesti U18 300m rekord. Mul on nii hea meel, et sain esimese Eesti rekordi enda nimele. Loodan, et neid tuleb järgmine suvi veel. 

Nüüd aga sain loa nädalakese puhata, kuid järgmisest nädalast läheb juba uuesti asi lahti, sest noorte olümpiamängud ei ole enam kaugel..