Mis suvest sai ja kuidas nüüd läheb?

Minu viimasest postitusest siin on möödas juba peaaegu viis kuud. Oma kahte viimast võistlust välishooajal ma siin kajastada ei jõudnudki ning uue hooaja ettevalmistuse kulgemise osas pole ma ka sõnakestki poetanud. Ütlen ausalt - suvine hooaeg ei lõppenud just kõige positiivsematel nootidel, mistõttu ei olnud tahtmist tulla sellest ka siia rääkima. Hiljem kadus see mõte pikaks ajaks üldse peast ära, et siia jutustama tulla. Nüüd on mitu nädalat see idee justkui kuskil kuklas endast aeg-ajalt märku andnud ning lõpuks võtan end nüüd kokku! Mulle ei meeldi reeglina mitte ühegi tegevuse puhul asju pooleli jätta, seega alustan nüüd sealt, kus viimane kord pooleli jäin.

Kuidas mu suvine võistlushooaeg lõppes?

Peale edukaid Põhja- ja Baltimaade meistrivõistlusi ootas mind juulikuus ees veel kaks võistlust. Esmalt kodulinnas toimunud Eesti karikavõistlused ning peale seda veel Lätis aset leidnud Balti meistrivõistlused täiskasvanute arvestuses.

Karikavõistlustel tegin ma puhtalt enda valiku alusel kaasa ainult pikemal distantsil, sest tundsin, et sel alal ei olnud ma end veel täielikult realiseerida suutnud. Seega tahtsin sel võistlusel keskenduda ainult ühele alale. Suur oli pettumus, kui sain teada, et pean jooksma sisuliselt üksinda. Ajaks sel päeval 24,14(+0.8), mis ei vastanud kindlasti mu ootustele, aga ilmselt oli see siiski maksimaalne, mis sellest olukorrast võtta andis.

Nädal hiljem toimunud võistkondlikud Balti meistrivõistlused toimusid hiljuti renoveeritud Valmiera staadionil, kus tegin kaasa nii 100 kui ka 200 meetri distantsil ning lisaks 4x100 meetri teatejooksus.

Esimesel päeval toimunud 100 meetri jooksu kohta võib alustuseks öelda seda, et tegin enda elu kõige kohutavama stardi, mistõttu leidsin end esimesel paarikümnel meetril konkurentsitult kõige viimasel positsioonil. Sealt edasi hakkasin aga järjest tõusma ning finišijoont ületades jäi minust ette vaid koondisekaaslane, seega tõime kahepeale Eestile kõige kõrgemad punktid sel alal. Võiduaeg oli sel korral, 11,67, minu aeg 11,69 ning pronksmedali omaniku ajaks märgiti 11,70, seega kokkuvõttes oli jooks väga tasavägine. Arvestades mu jooksu esimest poolt, siis olin enda ajaga rohkem kui rahul. Juba mõne aja pärast ootas ees veel teatejooks, kus minu vastutada jäi teine vahetus. Jooksu lõpetasime hõbemedali vääriliselt, jäädes alla leedu naiskonnale ning saades ajaks 45,30 sekundit. 

Järgmisel päeval toimunud 200 meetri jooksus sain ajaks 24,14 sekundit platseerudes sellega neljandale kohale. Mainin ära, et see jooks ei olnud sooritatud maksimaalsete jõuvarudega. Siinkohal räägingi paari sõnaga sellest, miks suvine hooaeg kõige meeldivamalt ei lõppenud. Juba viimases postituses rääkisin ma põgusalt sellest, kuidas alaselg on nii treeningutel kui ka võistluseelsel soojendusel tihtipeale valu teinud. Tol teisel Balti meistrivõistluste päeval läks aga tegelikult olukord niivõrd kehvaks, et veel stardipakkudele minnes ei olnud ma veel kindel, kas üldse neist välja joosta saan. Sain, ja eks adrenaliin tegi ka oma töö ära, kuid esimene 100 meetrit oli selles jooksus sisuliselt olematu. Pärast jooksu aitas hädast välja Läti koondise massöör, kes mind pikalt kangutas ja venitas. Tegelikult pidin ma osalema veel 4x400 meetri teatejooksus, kuid sellest ma ilmselgelt loobusin. Oli kindel, et hooaeg oli läbi saanud ning tuli hakata tegelema valu põhjuse otsimisega ning ravimisega.

Kuidas on läinud sügisene ettevalmistus?

Alustades kohe samal teemal, siis pärast mitmete füsioterapeutide külastust öeldi mulle, et pikemaajaline puhkuseperiood treeningutest seljatab suure tõenäosusega mu mure, seega jäin ma sellele lootma ning puhkasin kogu augusti, naastes septembris uuesti treeningutele. Probleem ei olnud aga kuhugi kadunud. Kui joosta ma enam-vähem ikkagi sain, siis hüpata oli peaaegu, et võimatu. Võtsin ühendust järjekordse uue füsioterapeudiga, kes andis mulle lõpuks ka harjutusi, mis iga nädala möödudes aina enam hüppamisele lähemale jõudma hakkasid ning minu kehahoiakule joostes/hüpates rohkem tähelepanu pöörasid. Samuti käisin nii röntgen- kui ka MRT-uuringul, kus konkreetset valu põhjust ei tuvastatud. Täna saan ma täiskiirusel valuvabalt joosta ning hüpata tartaanil viisikut kasti(ka järgnev päev!). Pikemaid hüppeid saan praegu teha pehmemal matil.

Rääkides veel üldiselt ettevalmistusest, siis viimased 1,5 kuud olen saanud teha asju juba 95% plaanipäraselt. Treeningutel teeme igakuised katseid, mis on nii kuude kui ka eelmise aasta võrdluses läinud edukalt. Ainus asi on see, et sel aastal tuleb see talvine võistlushooaeg kuidagi liiga kiirelt juba peale😀Kohati on tunne, et olen veel liiga vähe saanud valmistuda. Loodetavasti see ainult tundub nii. Oma hooaja plaanin avada ma juba selle aastanumbri sees, kui 26. detsembril võistlen koduhallis juba traditsiooniliseks saanud Karel Leetsari mälestusvõistlusel. Sisehooaja tipphetkeks saan ma pidada täiskasvanute Eesti meistrivõistlusi, mis toimuvad veebruari lõpus.

Põhjamaade ja Baltimaade meistrivõistlustelt kaks pronksmedalit!

Möödunud nädalavahetusel, 16.-17. juulil toimusid Rootsis, täpsemalt Malmös U23 vanuseklassi Põhjamaade ja Baltimaade meistrivõistlused, kus tegin kaasa nii 100 kui ka 200 meetri jooksudes. Kergejõustikuliit sellele võistlusele kahjuks koondist ei lähetanud, mistõttu jäi nii mõnelgi sportlasel Rootsi tulemata, kuna kokku läks see reis päris kulukaks. Minul tuli siinkohal õnneks klubi appi, mille üle olen muidugi äärmiselt tänulik. Kokku oli eestlasi Malmös võistlemas lõpuks 14. Võistluste põhifookus oli tegelikult Rootsi-Soome-Norra-Taani/Islandi ehk Põhjamaade omavahelisel võistlusel, kus eelnimetatud riigid olid väljas suurte koondisega, sest individuaalsete tulemuste eest koguti enda riigile punkte, mille järgi selgitati hiljem paremusjärjestus. Eesti-Läti-Leedu olid n-ö lisariigid, kes veel võistlustest osa võtsid, kuid punktiarvestuses ei osalenud.

Reis algas minul tegelikult juba kaks päeva enne võistlusi ehk 14. juulil, kui sõitsin Pärnust Riiga, et seal üks öö veeta ja järgmisel päeval sealt juba Taani edasi lennata. Riia-Kopenhaagen lend kestis õnneks väga lühikest aega, veidi üle tunni. Taani jõudes ootas ees veel umbes pooletunnine bussisõit Malmösse. Reedel saime tutvuda staadioniga ja soovi korral teha seal kerge võistluseelne treening, mida ma ka tegin.

Päev enne võistlusi välja tulnud stardiprotokolli järgi olin ma 100 meetri jooksus 12 võistleja(algselt, stardis oli meid lõpuks siiski lausa 16) hulgas isiklike rekordite võrdluses paremuselt kolmanda ajaga, hooaja parimate aegade võrdluses koguni teise ajaga starti minemas. Kokku toimus kolm jooksu, mille järgi selgitati ka kohe paremusjärjestus ehk finaaljooksu ei toimunud. Mina startisin neist kõige tugevamas A-finaalis(järgnevad jooksud olidki vastavalt B- ja C-finaalid). 

Stardist üsna hästi minema saades ja ka lõpuosa tugevalt joostes, sain ma ajaks 11,66 sekundit, millega olin enda jooksus kolmas. Taganttuul puhus jooksu ajal lubatust siiski tugevamini(3.2 m/s) ehk edetabelikõlbulik see tulemus kahjuks ei ole. Sel hetkel ei olnudki see aga niivõrd oluline. Tuli oodata vaid järgmiseid jookse, sest kui keegi sealt minust parema aja kirja saab, olen poodiumikohast ilma. B-finaalis jooksiski võitja välja minuga sama aja, kuid tuhandike võrdluses jäin peale mina, täpsemalt siis viie tuhandikuga, aga sellest piisas. Pronksmedal 100 meetri jooksus oli minu! 🎉

Foto: David Vendel

Heade emotsioonidega järgmisele päevale vastu minnes ootas ees veel 200 meetri jooks, kus stardiprotokolli järgi olin isiklike rekordite võrdluses seekord paremuselt jagamas 4.-5. kohta. Sel korral toimus kokku kaks jooksu, A- ja B-finaal, kus olin jällegi paigutatud tugevamasse A-finaali viiendale rajale, mis sobis suurepäraselt. Natukene liiga pehmelt kurviosa joostes, kuid tugevalt finišijooneni pingutades, lõpetasin ma jooksu sarnaselt eelmisele päevale kolmandana, saades ajaks 23,83 sekundit (+1.5 m/s). Juba teise jooksu võiduaeg oli minu omast kehvem, mistõttu olin võitnud järjekordse pronksmedali neilt võistlustelt! 🎉Sel distantsil ootasin ma tegelikult uut isiklikku rekordit, sest tingimused olid väga head ja uskusin, et tugevas konkurentsis olen selleks kindlasti suuteline. Pead norgu ma aga sellepärast ei lasknud, sest kokkuvõttes võitsin enda hooaja kõige tähtsamatelt võistlustelt ikkagi kaks medalit!

Foto: David Vendel

Veel tahtsin ära mainida selle, et tegelikult ei ole ma juba mõnda aega päris 100% terve olnud. Muret teeb alaselja parempool, millega on mõnel päeval tükk tegemist enne, kui julgen kiiresti jooksma hakata, kuid jällegi mõnel teisel päeval on valu kordades leebem. Maksimaalsel kiirusel joostes see probleem mind ei häiri, kuid soojendusharjutusi tehes või jooksult hoogu maha kerides ei ole tihtipeale kõige mugavam tunne. Väikestviisi abi olen saanud füsioterapeudilt, kuid eks pikemas plaanis näha ole, kas see asi siis ka lõpuks taandub või mitte. Otseselt võistlemist ei ole see kuidagi seganud, kuid mingitmoodi jälje on see endast maha jätnud küll.

Mõned treeningud siia vahele ja juba koputabki uksele uus võistlus - 23. juulil toimuvad kodulinnas Eesti karikavõistlused, kus olen stardis 4x100 meetri teatejooksus ning  individuaalselt ka 200 meetri distantsil, et anda endale veelkord võimalus isiklikku rekordit parandada.

U23 Eesti meistrivõistlustel sündis järjekordne tippmark

Alustan jutuga jällegi natukene kaugemalt - 3. juulil pidin ma Pärnu rannastaadioni kergejõustikuõhtul kaasa tegema nii 4x100 meetri teatejooksus kui ka individuaalselt 100 või 300 meetri jooksus. Teatejooks ebaõnnestus meie võistkonnal kahjuks juba esimese vahetuse ajal, mistõttu pulka me üle finišijoone seekord tuua ei saanud. Individuaalselt ma mitmel erineval põhjusel seekord siiski starti ei läinud. Päeva lõpuks ei jäänud mulle see võistlus isegi kuidagi kripeldama, sest teadsin, et mitmed palju olulisemad võistlused on see suvi alles ees.

Nädala pärast tuligi sõita juba Rakverre. Seal toimusid U23 vanuseklassi Eesti meistrivõistlused, kus olin stardis ikka nii 100 kui ka 200 meetri jooksudes. 

Esimesel võistluspäeval oli kavas 100 meetri jooks, kus üllataval kombel toimus isegi kaks eeljooksu. Üllataval, sest tavaliselt ei ole U23 vanuseklassis enam isegi kahe jooksu jagu võistlejaid, mis on suures plaanis muidugi väga kurb tõsiasi. Tegelikult oligi meid kokku kõigest üheksa, lisaks kolm väljaspool arvestust võistlevat sportlast. Eeljooksus sain ma täiesti pingevabalt joostes ajaks 12,00 sekundit, mis erilisi emotsioone minus ei tekitanud. Paari tunni pärast toimuvasse finaali pääsesin ma parima ajaga, edestades järgmist ligi poole sekundiga. Finaali suutsin ma soolojooksu tehes lõpetada kuldmedali vääriliselt, ajaga 11,89 sekundit. Tunnen, et minul mängib konkurentide olemasolu väga suurt rolli, mistõttu ei ole ma neis aegades kindlasti pettunud. Nii-öelda üksi joostes on keha tunduvalt keerulisem viia sellisesse konditsiooni, kus see suudab teha maksimaalset pingutust.

100 meetri esikolmik

Foto: Raul Mee

Järgmisel päeval toimus veel 200 meetri jooks, mille suhtes olid mul tunduvalt kõrgemad ootused, sest minu ees kuuendal rajal startis väljaspool arvestust võistlev selle suve täiskasvanute Eesti meistrivõistluste hõbemedalist. Kui pärast neid võistlusi ütlesin, et olen sel hooajal 200 meetri distantsil kindlasti ajaliselt veel enamaks võimeline, siis juba järgmine start seda ka tõestas. Ilmselt jooksin enda elu kiireimad esimesed 100 meetrit 200 meetri distantsil ning suutsin jällegi väga hästi kesta lõpuni. Ajaks sain ma uusi rekordnumbreid tähistava 23,79 sekundit, mille üle tundsin muidugi rõõmu, kuid see aeg ei paku mulle siiski veel täit rahulolu. Veel on varu 😉

200 meetri esikolmik

Foto: Raul Mee

Suures plaanis tundub, et hetkel on liikumas kõik veel ülesmäge. Järgmised võistlused toimuvad juba sel nädalavahetusel, 16.-17. juulil Rootsis, Malmös, kus osalen U23 vanuseklassi Põhjamaade ja Baltimaade meistrivõistlustel nii 100 kui ka 200 meetri jooksudes. Mõlemal distantsil on kokku üks jooks, s.t ei toimu teise ringi jookse, finaale. 100 meetri jooksu start antakse laupäeval kell 12.45 ja 200 meetri start pühapäeval kell 13.20. Jooksude startliste kuskil väljas veel ei ole, need peaksidki avaldatama alles päev enne võistluste algust. 

Võistlusgraafik jätkub veel peale Rootsist saabumistki, sest 23. juulil on toimumas Pärnus karikavõistlused, 26. juulil on plaan sõita Soome, et võistelda naiste 4x100 meetri teatejooksus ning juuli lõpus toimuvad veel Lätis, Valmieras Balti meistrivõistlused täiskasvanute arvestuses.

Võimas nädalavahetus Eesti meistrivõistlustelt!

Nüüdseks olen vahepeal võistelnud juba kahel võistlusel, millest siin kohe ka pikemalt juttu teen. Esmalt Tallinna noorte meistrivõistlused, kus osalesin väljaspool arvestust 100 meetri distantsil ning siis minu selle suve ühed kõige tähtsamad võistlused - Eesti meistrivõistlused täiskasvanute arvestuses, kus tegin kaasa nii 100 kui ka 200 meetri jooksus.

Tallinna noorte meistrivõistlustel (17.juunil) oli plaan osaleda seetõttu, et 100 meetri jooksu hetkeseisu kohta natukene paremat infot saada. Sel hooajal olin kahel korral seda distantsi juba läbinud, kui 24.mail sain Tartus kerges vastutuules joostes ajaks 12,03 sekundit ning nädal hiljem samuti Tartus 12,38(-1,9m/s). Need ajad jooksin ma aga välja sisuliselt kuu aega enne Eesti meistrivõistlusi ehk olin enam kui kindel, et vorm on kahe ja poole nädalaga tublisti paranenud, mida kinnitasid ka vahepealsetes trennides tehtud maksimaalse kiiruse testid. See tuli nüüd võistlustel lihtsalt ära realiseerida.

Ilm oli võistluspäeval häid tulemusi soosiv - oli soe ja kuiv ning kõikide jooksude ajal puhus taganttuul. Üsna tagasihoidliku stardiga sain ma umbes distantsi poolel maal tippkiiruse üles ja sealt kuni finišijooneni suutsin ma seda ka väga hästi hoida. Tulemuseks sel korral 11,82 sekundit(+1.1 m/s), mis tähistas kohe ka uut isiklikku rekordit. Sel päeval oli see küll rahulolu pakkuv tulemus, kuid teadsin, et olen eesootavates jooksudes kindlasti enamaks võimeline.

Eesti meistrivõistlused täiskasvanute arvestuses

Laupäeval, 25.juunil oli kavas 100 meetri jooks, mille eeljooksudele anti start õhtul kell 17.10. Kokku toimus kolm eeljooksu, mina neist teises. Stardist mitte kõige paremini minema saades, kuid siis kiirust aina kogudes, ületasin ma finišijoone esimesena, uue isikliku rekordiga 11,75 sekundit. Kusjuures jooksu ajal puhus isegi vastutuul 0.9 meetrit sekundis. Olin veendunud, et rohkemate konkurentide olemasolul ning taganttuule toel olen võimeline mõned sajandikud sellest ajast veelgi maha kärpima.

100 meetri eeljooks

Pärast eeljooksu massaažilaualt läbi hüpates ja veidi kosudes ootaski juba kell 19.50 finaaljooks. Sel korral õnnestus ka pakkudelt teravamalt välja joosta, kuid selle osaga on siiski veel kõvasti tööd vaja teha. Kõrvalrajal startinud Õilme Võrole jään ma jooksu esimeses pooles veel väga kindlalt alla. Kuid umbes poolel maal hakkasin ma liidrile juba jõudsamalt lähenema ning 15-20 meetrit enne finišijoont suutsin ma selle positsiooni enda kätte haarata. Seda positsiooni ma enam käest ei loovutanud ning jooksu lõppedes näitas finišikell aega 11,62, mis hiljem ametlikuna oli siiski 11,64 sekundit(+1.1 m/s)! Päris nii vägevatele numbritele ei osanud ma enne jooksu küll mõelda😀 Uskusin, et hea õnne korral suudan joosta maksimaalselt 11,70 kanti. Nii, et üllatan veel siiani ka iseennast.

Selle ajaga tõusin ma Eesti kõigi aegade naiste 100 meetri edetabelis 4.-5. kohta jagama Õilme Võroga! Samuti püstitasin ma uue Altiuse rekordi ning iseenda rekordit parandasin ühe võistlusega lausa 18 sajandikku! Lisaks võitsin ma oma esimese meistritiirli 100 meetri jooksus. Varasemalt olen sel distantsil võitnud vaid kaks pronksmedalit.

100 meetri finaal

100 meetri Eesti meistritiitel käes

100 meetri esikolmik

Pühapäeval, 26. juunil astusin võistlustulle ka poole pikemal distantsil - 200 meetri jooksus. Kui eelneval päeval oli ilm olnud väga soe ja mõnus, siis pühapäeval tõusis temperatuur üle 30 kraadi, millega oli juba väga keeruline toime tulla. Eeljooksude start anti õhtul kell 16.20. Neid oli kokku kaks, mina neist jälle teises. Stardipaigas tuli eelnevalt oodata umbes 20 minutit, mille ajal paistis terve aeg päike lagipähe. Eeljooksus hoidsin teadlikult viimased 50 meetrit end veidi tagasi, et (eriti sellise ilma puhul)midagi ka finaaliks sisse jätta. Finišijoone ületasin esimesena ajaga 24,19 sekundit(+0.9 m/s), millega pääsesin ka kõige paremana õhtusesse finaali. Selliselt joostes olin ma selle aja üle isegi heasmõttes pisut üllatunud. 

200 meetri eeljooks

Praeguse(vasakul) ja endise(paremal) treeningkaaslasega

Õhtune finaal tõotas tulla üsna põnev, sest lisaks minule oli kohal eelmise aasta Eesti meister sel alal ning eelneva päeva 100 meetri jooksu hõbemedalist. Neljandat korda soojendust tegema minnes andsid jalad ka selgelt märku, et koos eelneva päevaga on kolm jooksu juba ikkagi jalas ja viimaseks jõuprooviks tuleb üritada need järelolevad energiavarud veel kuidagi kokku kraapida. Finaaljooksu ajaks oli õhutemperatuur õnneks mõned kraadid ka langenud. Kogu kurviosa üsna passiivselt joostes ei tulnud ma lõpusirgele kindlasti mitte liidrina. Sealtmaalt hakkasin aga järjest tõusma ning suutsin lõpetada jooksu teise meistritiitli vääriliselt, ajaga 23,82 sekundit(+0.4 m/s), mis on järjekordne isiklik tippmark! Selle jooksuga ei saa ma hetkeseisu arvestades veel sugugi rahule jääda, sest tunnen, et värskemana joostes oleksin võimeline veel kiiremaks jooksuks. Arvestades, et käes on alles juunikuu lõpp, siis kindlasti saabub hooaja jooksul veel see võimalus, kus ma sel distantsil end veelgi säravamast küljest näidata saan!

Uute rekordnumbritega tõusin ma Eesti kõigi aegade naiste 200 meetri edetabelis samuti 4. kohale(kuid seda ei pea ma siiski kellegagi jagama😀)! Püstitasin uue klubirekordi ning parandasin enda eelmist rekordit 14 sajandiku võrra.

200 meetri esikolmik

Fotod: Marko Mumm ja Kristi Sits

Nende kahe päeva kokkuvõtteks saaksin öelda veel seda, et tingimused olid sel korral tõesti ideaalsed või vähemalt ideaalilähedased. Olin veendunud, et suudan püstitada neil võistlustel uued isiklikud rekordid, kuid kahe meistritiitli võitmises ma see-eest nii veendunud kindlasti ei olnud. Tundub, et olen teinud treeningutel õiget asja, sest uut arenguhüpet ootasin ma juba pikisilmi! Kindlasti on mind nende tulemusteni aidanud ka hea trennisisene konkurents.

Õnneks on terve juulikuu võistluste poolest veel üsnagi tiheda graafikuga. Järgmisena võistlen ma 3.juulil Pärnu rannastaadioni kergejõustikuõhtul, kus osalen naiste 4x100 meetri teatejooksus ning individuaalselt ka 100 või 300 meetri jooksus. Pärast seda ootavad ees U23 vanuseklassi Eesti meistrivõistlused Rakveres ning seejärel Põhjamaade ja Baltimaade meistrivõistlused U23 vanuseklassile Rootsis, Malmös. Viimast pean ka enda selle suve kõige olulisemaks etteasteks.

Esimene 200 meetri jooks pakkus häid emotsioone

Möödunud nädala kolmapäeval, 8.juunil võistlesin ma Espoos Motonet GP nimelisel võistlusel, kus tegin enda hooaja avastardi 200 meetri jooksus. Kokku toimus naiste arvestuses kolm jooksu: A-, B- ja C-jooks, millest C oli võistlejate isiklike rekordite põhjal kõige nõrgem jooks ning A kõige tugevam. Nagu ka juba eelmises postituses olevast stardiprotokollist näha oli, startisin ma B-jooksus, kus olin isiklike rekordite võrdluses jooksu favoriit. Minu jooksule anti start õhtul kella poole seitsme ajal. 

Mõned tunnid enne jooksu algust staadionile jõudes ei tundnud ma end just suurepäraselt. Olin pisut uimane ja pea valutas kergelt. Soojendusel suutsin end siiski piisavalt hästi käima saada ja jalad tundusid all päris kerged. Seekord pidid võistlejad tegema soojendust staadioni taga oleval kunstmuruväljakul, kus näiteks naeltes jookse ei saanud eelnevalt üldse proovida. Õnneks on see olukord seal ajutine, sest peagi ilmub staadioni taha ka suuremat sorti sisehall, kus saab siis edaspidi soojendust läbi viia. 

Mõned minutid enne minu jooksu startis veel meeste B-jooks, mille ajal puhus taganttuul 1.7 m/s, misõttu lootsin, et ka naiste jooks võiks toimuda taganttuule toel määrustepärastes oludes. Suutsin seekord stardist esimesi samme pisut paremini välja joosta, kui tavaliselt, kuid üldiselt ei olnud jooksu esimene pool ehk kurviosa veel päris nii terav, kui ta olla võiks. Kurvist väljusin alles kolmandana, kuid umbes 80 meetrit enne lõppu tundsin, et jõudu on veel küllaga ning tõusin jooksu liidriks. Sealtmaalt suutsin vahet konkurentidega igal sammul veelgi pikendada. Jooksu lõppedes seisid finišikellal numbrid 23,84. Kaua ei pidanud aga ootama, kui sain teada, et paraku puhus selle jooksu ajal taganttuul 2.4 meetrit sekundis, mistõttu ei saanud neid numbreid siiski uueks isiklikuks rekordiks pidada. Aga see polnudki sel korral kõige olulisem. Palju olulisem oli info, mis ma sellest jooksust sain. Sain juurde enesekindlust, et liigun asjadega õiges suunas ja kaks nädalat enne Eesti meistrivõistlusi on vorm juba väga hea. Faktiks saab pidada ikkagi seda, et teist korda elus õnnestus 24 sekundi piir siiski alistada. Tund aega hiljem toimunud A-jooksus olid minust paremad vaid kolm esimest aega, seega kokkuvõttes mulle nendelt võistlustelt neljas koht.

Lõpetuseks tahaksin veel öelda, et Soome võistlused on alati suurepäraselt korraldatud ning seal riigis võistelda on iga kord puhas rõõm. Tore on ka tõdeda, et järgmise aasta U23 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlused leiavad aset 13.-16. juulil just sellel samal, Leppävaarani staadionil. Sinna kvalifitseerudes on mul vähemalt väga hea emotsioon ja mälestus sellest staadionist juba olemas.

Ühe nii-öelda kontrollstardi teen ma enne eestikaid aga veel. 17. juunil võistlen Kadrioru staadionil väljaspool arvestust Tallinna noorte suvistel meistrivõistlustel 100 meetri jooksus. Peale seda jääbki täpselt nädal Eesti meistrivõistlusteni, kus leiab mind nii 100 kui ka 200 meetri nimekirjast.

Välishooaeg jätkub täiel rinnal

Oma suvise hooaja esimese individuaalse võistlusstardi tegin ma 24. mail Tartus, kus toimus KEVEK ja Tartu Kalev staadionijooksu sarja II etapp. Esialgne plaan oli teha avastart mõnel väiksemal võistlusel, kus ei peaks kohe Eesti paremikuga mõõtu võtma, kuid päris nii see ei läinud. Naiste 100 meetri stardinimekirjast leidis nii mõnegi oma ala tipu. Soojendusel tundsin end sel päeval väga hästi, mistõttu julgesin ka prognoosida endale aega 12 sekundi piirile. Nii proovistardid kui ka reaalne võistlusstart seekord kõige paremini veel ei õnnestunud, mistõttu jäi jooksu esimene pool kehvemapoolseks, kuid jooksu teise osaga võis nii tehniliselt kui ka kiiruslikult kindlasti rahule jääda. Finišijoone ületasin ma napilt kolmandana, ajaga 12,03 sekundit. Jooksu ajal puhus vastutuul 0,4 m/s. Kui proovida siin millegagi võrrelda, siis eelmisel aastal tegin ma oma esimese 100 meetri jooksu 6. juunil, mil sain ajaks 12,01 sekundit ehk sel aastal kaks nädalat varem sisuliselt samas seisus olla on ainult positiivne märk.

Nädal hiljem võistlesin ma ka juba eelmises postituses mainitud Gustav Sule mälestusvõistlustel. Kavas jällegi 100 meetri jooks. Jookse toimus kokku kolm, mina neist viimases kõige äärmisel seitsmendal rajal. Paraku olid ilmastikuolud sel päeval osaliselt võistlejate vastu, sest temperatuur oli väljas küll täpselt paras, kuid jooksma pidime me tugevas vastutuules(-1.9m/s). Täpselt poolel distantsil tundus vastutuul ikka nii jõuliselt tugev, et sellest pidi end konkreetselt hambad ristis läbi suruma. Selle tulemusena kannatasid ka kõikide lõppajad ja seetõttu ma täpset hetke ülevaadet paraku sellest jooksust ei saanudki. Suures plaanis oli võistlus siiski nauditav ning ka auhindades ei pidanud pettuma 😉

Fotod: Diana Jesin

See pole veel kõik. 4. juunil toimusid uuel Jõhvi staadionil Eesti teatejooksude meistrivõistlused, kus jooksin Altiuse võistkonnas Väike-Rootsi teatejooksu(100+200+300+400) kolmandat vahetust ehk 300 meetrit. Uskusin juba enne starti minekut, et võistkond on meil tugev, kuid aega 2.12,77 poleks ma julgenud pakkuda. Sellega võitsime ka naiste arvestuses kindlad kuldmedalid ning parandasime klubi rekordit lausa 6,18 sekundiga. Ilmselt oli see koosseis ka parim, mis üldse kokku andis panna. Kommenteerides enda osa individuaalselt, siis usun, et suutsin teha üsna korraliku jooksu. Alustasin julgelt, lõpus kinni ei jooksnud ning päris tühjaks end pigistama ei pidanud. Pulga võtsin vastu teisena, kuid andsin üle viimase vahetuse jooksjale esimesena ehk tegin enda osa ootustele vastavalt ka ära.

Fotod: Marko Mumm

Järgmisena olen ma võistlustules juba homme, 8. juunil Soomes, täpsemalt Espoos, kus toimub Motonet GP nimeline võistlus. Starti asun ma seekord 200 meetri jooksus, et enne Eesti meistrivõistlusi(25.-26.06) ka sel alal vormi testida. Võistlus ise on kõrgetasemeline, mida kinnitab ka allolev stardinimekiri. Kindlasti leiab võistlustest üsna pea ka otseülekande lingi. Edasine võistluskalender on veel lahtine, kuid suure tõenäosusega ma enne Eesti meistrivõistlusi veel kuskil mõne stardi ikkagi teen.

Treeninglaager ja esimene võistlus

Viimase ülevaate toimunust andsin siin juba rohkem kui kaks kuud tagasi, kui võtsin kokku enda sisehooaja. Selle kahe kuu jooksul on tehtud päris palju korralikku tööd, mis loodetavasti ühel hetkel ka tulemustes hästi kajastuda võiks. Kui kogu märtsikuu ja aprilli esimese poole treenisin ma veel Eestimaa pinnal, siis aprilli teise poole ja mõned päevad mai algusest sain ma seda teha juba treeninglaagris Portugalis.

Portugalis, täpsemalt Monte Gordos viibisime me treeninggrupiga kokku 18 päeva ehk 2,5 nädalat. Soojemas kliimas treenimas olen ma eelnevalt käinud neljal korral, millest viimane leidis aset 2019. aastal. Viimasel kahel aastal ei ole koroonapiirangute tõttu seda teekonda kahjuks ette võtnud. Kõigil neljal korral olen viibinud samuti Portugalis, kuid siis hoopis teises piirkonnas. 

Laagris olles toimusid meil enamik trenne staadionil, kuid vahele sattusid ka trennid liival ning mäkkejooksud maastikul. Kokku tegin ma laagris olles 18 trenni, millest viiel päeval oli trenn nii hommikul kui ka õhtul. Ootamatu haigestumise tõttu pidin ma laagris vahele jätma neli treeningut ehk kaks päeva, mil oli kavas kaks trenni päevas. Üldiselt jäin ma kõigi seal tehtud trennidega väga rahule  ning hetkeks teistsuguses keskkonnas treenimine mõjus ka vaimselt turgutavalt.

Pärast Eestisse jõudmist anti mõned päevad puhkust ning nüüd olen nädalakese end jälle aktiivselt edasi liigutanud. Positiivne asi Eestisse tagasitulemise juures oli vähemalt see, et nüüd saab pea kõik trennid teha väljas. Talvel tüütab lõpuks ikka veidi ära küll see viis korda nädalas ühes ja samas kohas ehk hallis treenimine. Väljas on aga rohkem treeningpaiku, ja isegi kui teha kõik trennid staadionil, siis ei mõju see selliselt.

Väikestviisi avasin ma tegelikult ka juba enda välishooaja. 14. mail toimusid Kilingi-Nõmme staadionil Pärnumaa meistrivõistlused, kus tegin Altiuse võistkonnas kaasa 4x100 meetri teatejooksus. Viimase vahetuse jooksjana ületasin ma finišijoone ajaga 48,17 sekundit. Klubi rekordist jäi meil puudu veel 63 sajandikku, kuid kõigi vormi paranemisel peaks uus rekord sel suvel igati tehtav olema. Enesetunne oli joostes isegi parem, kui ootasin. Samas on minu puhul see enesetunne alati väga petlik, seega suuri järeldusi ma sellest jooksust pigem ei teeks, kui enda täpset aega veel ei tea. 

See, kus ma nüüd järgmisena starti asun ei ole veel päris paigas, kuid üsna kindlasti võistlen ma 1. juunil Gustav Sule mälestusvõistlustel Tartus. Võimalusel tahaksin veel maikuus kuskil joosta, aga eks näis, kas see nii ka läheb. Suvine hooaeg saab arvatavasti olema üsna lühike, sest vähemalt eesti võistluskalendrist ei leia juba augustikuust enam suuremaid võistlusi. Selle suve kõige tähtsamaks etteasteks saan ma esialgu pidada täiskasvanute Eesti meistrivõistlusi, mis toimuvad juba 25.-26. juunil Tallinnas. Loodetavasti õnnestub pikendada võistluskalendrit mõndade välisvõistlustega.

Pronksmedal, isiklikud rekordid ja rahulolu. Väike tagasivaade möödunud sisehooajale

Lõppenud nädalavahetusel tegin ma Eesti talvistel meistrivõistlustel täiskasvanute arvestuses oma viimase võistluse sel hooajal. See oli järjekorras juba kümnes sel talvel. Enne, kui ma konkreetsest võistlusest natukene lähemalt räägin, heidaksin kiire pilgu kõikidele neile üheksale eelnenud võistlusele. 

Oma hooaja avasin ma juba 2021. aasta lõpus, kui 26. detsembril toimusid Pärnus Karel Leetsari mälestusvõistlused. Seal tegin ma kaasa 60 meetri jooksus, kus kohe eeljooksus sündis uus isiklik rekord 7,68(eelmine 7,70) ning finaalis suutsin ma samuti teha sellelähedase jooksu, lõpetades selle ajaga 7,70. Avastardi kohta kindlasti väga rahulolu pakkuv tulemus arvestades veel seda, et tavapäraselt ei ole mul esimesed stardid hooaega alustades just kõige paremad olnud.

Järgmine võistlus toimus juba täpselt nädal aega hiljem, 2. jaanuaril Tallinnas, kus tahtsin ka sel aastal enda võimed proovile panna 150 meetri jooksus. Sel võistlusel on osalemise põhjus väga lihtne - hooaja algusesse sobib see distants võrreldes 200 meetriga palju paremini ja kuna ma olen seal järjepidevalt kaasa teinud palju aastaid, on mul endal huvitav jälgida sel alal aastast arengut, võisteldes seal igakord ca 1,5-2 kuud enne hooaja kõige tähtsamaid võistlusi. Jooksu ajaks sain ma seekord 18,49 sekundit, millega parandasingi aastatagust aega 11 sajandiku võrra. Ka selle võistlusega jäin ma üldpildis kindlasti rahule.

Kuus päeva pärast seda, 8. jaanuaril võistlesin ma Tallinnas Aleksander Tšikini mälestusvõistlustel väljaspool arvestust kaugushüppes. Kohe avakatsel sain ma kirja rekordilähedase tulemuse 5.75, mis jäigi tookord mu parimaks. Teisel katsel jätsin õhus hüppe poolikuks ja kolmanda astusin üle, mistõttu ei saanud väga suuri järeldusi sellest võistlusest tagantjärele teha. Ütleme nii, et rahule ma selle võistlusega ei jäänud, aga samas ei jäänud see ka eriti hinge kriipima, sest tulemusel polnud ju iseenesest viga. Pigem sain kinnitust, et sel talvel tasuks ikka veel võistelda sel alal.

Siis ootas ees Tartus sprindi mitmevõistlus, mis toimus 16. jaanuaril ja kus ma jooksin nii 60 kui ka 200 meetri distanstil. Sel võistlusel tundsin esimest korda juba natuke suuremat võistlusväsimust, mis kajastus eelkõige 60 meetri jooksus, kus sain ajaks 7,80 sekundit. 200 meetris tuli aeg 25,05 sekundit, mis ei olnud tegelikult kehv, arvestades mis aegu ma veel hiljem sel distantsil välja jooksin.

Kaks päeva hiljem, 18. jaanuaril toimusid Tartu linna meistrivõistlused, kus tahtsin joosta uuesti 60 meetri distantsil, et olla kindel, et seis pole tegelikult nii halb. Paraku oli olukord hoopis vastupidine. Ajaks sain ma 7,87 sekundit, milleks ei olnud ma kindlasti sel päeval valmis. Otsustasin hüpata veel kaugust, kus parima hüppe pikkuseks mõõdeti 5.51 meetrit. Olin ikkagi endas pettunud, kui mitte öelda väga pettunud. Kogu võistluses. Aga tuli edasi minna. Võib öelda, et need kaks Tartu võistlust olid mu üheks kõige madalamaks punktiks sel hooajal.

Siis lähenesid esimesed suuremad ja olulisemad võistlused. 30. jaanuaril toimunud karikavõistlustel tegin ma kaasa 300 meetri jooksus ja 4x200 meetri teatejooksus. Ma olin nendeks võistlusteks vaimselt nii valmis, ma tahtsin minna head aega jooksma. Eelnenud kaks võistlust olid peast pühitud. Tugevas konkurentsis see ka õnnestus, kui jooksin välja aja 39,21 sekundit, mis oli ka kindel uus isiklik rekord ja millega olin naiste arvestuses lõpuks kolmas. Teatejooksus suutsime võistkonnaga teha kõik väga tublid jooksud ja jällegi, tugevas konkurentsis, suutsime võita sel alal esikoha. Kindlasti hästi õnnestunud võistlus.

Natuke vähem, kui nädala pärast, 5. veebruaril võistlesin ma juba Valmieras 200 meetri distantsil. Eeljooksus sain ma ajaks 25,45 sekundit, edestades enda jooksus järgmist rohkem kui kahe sekundiga. Tundsin, et kehv aeg ei olnud tingitud ainult konkurentide puudumisest, vaid ilmselt olin kehaliselt lihtsalt väsinud ja eelmise võistlusega oli jäänud veel liiga lühike paus. Selle ajaga pääsesin ka B-finaali, kuid loobusin sellest, sest tundsin, et mitmetel põhjustel oleks seekord targem nii teha.

10. Martin Kutmani mälestusvõistlused toimusid 10. veebruaril, kus otsustasin joosta 400 meetri distantsil. Ei osanud mingeid ootusi selleks võistluseks panna, sest seda distantsi ei ole mul eriti kombeks olnud sisehooajal joosta. Sain ajaks 58,56 sekundit, kuid olin juba jooksu lõpetades veendunud, et natukene julgemalt joostes ei oleks mingisugune probleem praegu ka päris palju kiiremini joosta. Pigem jäi sellest võistlusest positiivne tunne seetõttu, et tagasihoidlikult joostes suutsin ikkagi 58,5 peale joosta.

Eelviimaseks stardiks olid peaaegu kõige olulisemad võistlused sel talvel. 19.-20. veebruaril toimunud U23 Eesti meistrivõistlustel tegin kaasa 60 ja 200 meetri jooksudes ning kaugushüppes. 60 meetri eeljooksus sain ajaks 7,75 sekundit, mis andis kinnitust, et seis pole sugugi halb ja nii läksin ma suure tahtega ka finaaljooksule vastu, kus tegin kahjuks valelähte. Olin enda peale kohutavalt vihane, et ühel tähtsamatest võistlustest sel talvel nii läks, aga õnneks suutsin selle kiiresti unustada. Järgmisel päeval toimunud kaugushüppes võtsin uut isiklikku rekordit tähistanud 5.85 meetriga natukene üllatusliku kuldmedali, millele järgnes ka oodatud 200 meetri esikoht ajaga 25,26 sekundit. Kaugushüppe üle oli kindlasti väga hea meel, kuigi varu oli viimastes hüpetes veel päris tublisti. Jooksualade üle rõõmustamiseks põhjust seekord ei olnud.

Ja nüüd kõige värskemalt möödunud võistlustest, millest siin veel juttu teinud polegi. Eesti talvised meistrivõistlused, mida saab pidada kindlasti kõige õnnestumateks sel talvel. Tähtsuselt olidki need ka kõige olulisemad. Mainin kohe algul ära, et enne oma vanuseklassi Eesti meistrivõistlusi oli mul mõtteis jätta täiskasvanute eestikad sel aastal üldse ära või kui minna, siis joosta seal ainult 200 meetri distantsi. Laupäeva pärastlõunal olin ma aga 60 meetri stardis. Selle kõige suuremaks põhjuseks oli eelnenud nädalavahetusel tehtud valelähe. Ma ei olnud nõus, et sel distantsil pean ma hooaja selliselt lõpetama. Kindlasti oli see üks parimaid otsuseid.

Oma eeljooksu võitsin ma ajaga 7,68, mis tähendas isikliku rekordi kordamist. See viis mind paremuselt kolmanda ajaga finaali. Finaalis juhtus aga midagi sellist, mida ma ei osanud kuidagi ette näha. Finišijoone ületasin ma pronksmedali vääriliselt, uue isikliku rekordiga 7,61 sekundit! Medalimõtted olid peale eeljooksu ikka vaikselt peas, kuid sellist rekordiparandust ei osanud ma küll aimata. Kuldmedal võeti kindlalt 7,37 sekundiga. Hõbemedal ei jäänud minust kaugele, see võideti seekord 7,60 sekundiga ehk kõigest üks sajandik minust parema tulemusega. Ka neljas koht ei jäänud minust kaugele maha, kaotades mulle kõigest kahe sajandikuga. Tihe grupp oli üks teguritest, mis mind seekord ka nii hea tulemuseni viis. Ei saa jätta märkimata ka seda, et reaktsiooniajad olid mul nii eeljooksus kui ka finaalis väga head. Ma ei pea nende aegadega küll mingit järge, aga olen üsna kindel, et eeljooksus saadud 0.125 on mu uus rekord. Ka finaalis suutsin hästi reageerida, saades seal reaktsiooniajaks 0.148. Sel talvel on mul enamik aegu tulnud miskipärast üle 0.200, mis võib-olla annab natuke rohkem aimu, kui palju parem mul sedapuhku see aeg ikkagi oli.

60 meetri eeljooks

Foto: Marko Mumm

60 meetri finaal

Foto: Marko Mumm

60 meetri esikolmik

Foto: Marko Mumm

Teisel päeval osalesin ma ka 200 meetri jooksus, kus suutsin teha samuti selle talve kõige kiirema ja tehniliselt kõige tugevama jooksu. Ühes jooksus startisin ma koos Kristin Sauaga, kes oli viinud enda hooaja tippmargi 24.40ni. Minu tippmark pärines ikka veel jaanuari keskpaigas joostud hooaja esimesest 200 meetri jooksust - 25,05. Finišijoone ületasin teisena, suurt rõõmu pakkus aga uut siserekordit tähistav aeg 24,60 sekundit. Selle ajaga olin ma lõpuks neljas. Pronksmedali hinnaks oli minu jooksu võitnud Saua aeg 24,32 sekundit. Kuld- ja hõbemedal võeti vastavalt 23,80 ja 23,96 sekundiga. Kui mõelda natuke ajas tagasi, siis selle aasta 200 meetri esikolmiku aegu ei saaks kuidagimoodi võrrelda ühe, kahe või kolme aasta taguste aegadega. Sel korral oli tase meeldivalt kõrge! 2019. aastal võitsin ma kuldmedali ajaga 25,06. 2020. aastal ma ise ei võistlenud, kuid näiteks pronksmedal võeti 25,18 sekundiga ja ka hõbemedali aeg oli kehvem minu selle aasta ajast. Eelmisel aastal võtsin ma hõbemedali 24,75ga.

200 meetri finišis

Foto: Henri-Kristian Kirsip

Foto: Henri-Kristian Kirsip

Panen siia lõpetuseks veel natukene numbrilist materjali, mis annab veel kiiremini ülevaate mu sel talvel tehtud sooritustele:

60m(7 starti) - 7,68; 7,70; 7,80; 7,87; 7,75; 7,68; 7,61 - keskmine tuleks siit kokku 7,72 sekundit

200m(4 starti) - 25,05; 25,45; 25,26; 24,60 - keskmine 25,09 sekundit

Lisaks ühekordselt joostud 150, 300 ja 400 meetri distantsid, kolm kaugushüppevõistlust ja üks 4x200m teatejooks.

Mina tunnen kindlasti suurt rahulolu. Rahulolu selle üle, et suutsime vormikõvera tipu, nagu öeldakse, ajastada kõige tähtsamaks võistluseks, kus sündisid ka uued rekordid. Muidugi olen ma veel väga ebastabiilne nagu näha, aga eks see stabiilsus tuleb ajapikku ning tehes järgmisel korral paari asja teisiti, kui sel korral. Ma tulin sügisest uude linna elama, uus treener, uued treeningkaaslased ja mingitmoodi uus treeningsüsteem. See oleks olnud normaalne, kui ma ei oleks suutnud sel talvel kohe enda isiklikke parandada. Aga suutsin ja saan nüüd veelgi suurema isuga välishooajaks valmistuma hakata. Hetkel saan nädalakese trennist täielikku puhkust ja siis hakkabki jälle vaikselt põhjaladumine pihta. Aprillis sõidame treeninggrupiga ka 2,5 nädalaks Portugali laagrisse. Ootan!

U23 Eesti meistrivõistlustest

Möödunud nädalavahetusel, 19.-20. veebruaril olin ma enda vanuseklassi Eesti meistrivõistlustel stardis kolmel alal - 60 ja 200 meetri jooksudes ning esmakordselt Eesti meistrivõistlustel üksikalana ka kaugushüppes. Proovisin võistlustele seekord vastu minna nii, et konkreetseid eesmärke jooksudes ajaliselt ma enda jaoks ei pannudki. Kuna kaugust sain ma hüppama minna täiesti pingevabalt, st ma ei olnud seal favoriit ning minult ei oodatud midagi konkreetset, siis otsustasin ka jooksualadele vastu minna just vaimselt nii rahulikult kui võimalik, et saaksin kogu võistlust nautida rohkem, kui tavaliselt.

Esimesel võistluspäeval ootas ees ainult 60 meetri jooks, kus toimus kokku kaks eeljooksu. Minuga samas jooksus startis ka väljaspool arvestust võistlenud Kristin Saua(PB 7,56), mis pani mind kohe eeljooksus tugevalt pingutama. "Suureks üllatuseks" start kõige paremini mul ei õnnestunud, kuid edasine osa jooksust tundus nii mulle endale kui ka treenerile täiesti okei, liikusin küll. Finišijoone ületasin ma Saua järel teisena ajaga 7,75 sekundit, mis on sel hooajal paremuselt minu kolmas tulemus. Hea meel oli endal kindlasti selle üle, et seis ei ole enam nii kehv, kui seda oli jaanuari keskpaigas. Tunnike hiljem alanud finaaljooksu pääsesin ma selle ajaga koguni esimesena, kuid seal juhtus kõige halvem asi, mis üldse juhtuda sai ehk tegin valestardi ja sinna see jooks läks. Mis siis juhtus? Ma ei tea isegi, kuid kõige loogilisemaks seletuseks olen ma enda jaoks välja mõelnud selle, et olin natuke liiga ahne ja tahtsin selle kuldmedali nii hirmsasti juba enda kaela lasta riputada. Jutu algul just rääkisin, kuidas üritasin jooksudele vastu minna tavapärasest rahulikumalt, kuid kui teisena finaalipääsenu aeg oli minu omast vaid kolm sajandikku kehvem, siis ilmselgelt olid närvid ikkagi natukene rohkem pingul.

Õnneks suutsin ma üsna kiirelt tehtu peast välja visata, sest järgmisel päeval ootasid ees uued alad, kus olid ka uued võimalused. Esimesena siis kaugushüpe, milles olen võistlenud see talv eelnevalt kahel korral. Jaanuari alguses hüpatud 5.75 ja jaanuari lõpupoole hüpatud 5.51. Proovihüpped midagi erilist ei tõotanud, kuid tunne oli jalgades hea. Esimesel hüppel sain kirja kohe minu jaoks pigem hea tulemuse 5.65, teisel ja kolmandal hüppel lisa ei tulnud, kui hüpete pikkusteks mõõdeti vastavalt 5.52 ja 5.54. Kusjuures kolmas hüpe ise oli äratõuke poolest oluliselt parem, kui eelmised, kuid lohakusest on mul tihti halb komme maandudes vasak käsi enda seljataha maha jätta, mis on ennegi mulle tulemuse poolest kõvasti maksma läinud, sest käejälg on liival 20-30 sentimeetrit(kui mitte rohkem) tagapool, kui ülejäänud keha maandumisjälg. Finaalkatsetele pääsesin ma tulemusega 5.65 paremuselt kolmandana, minust eespool oldi tulemustega 5.75 ja 5.76. Neljandal katsel suutsin ma maandudes käed palju paremini ette kaasa tuua, kuid kahjuks tuli sellest hüppest napp üleastumine. Viiendas voorus suutsin ma tõusta aga võistluste liidriks tulemusega 5.85, mis on ka minu uus isiklik rekord. Ka viimane kuues hüpe oli väga pikk, kuid kahjuks jällegi napi üleastumise tõttu mõõtmisele ei läinud. Konkurendid oma viimastel hüpetel minu parimast hüppest rohkemat ei suutnud, mistõttu võitsingi ma kaugushüppes kuldmedali 😮 Hõbemedali tulemus oli sel korral 5.80 ja pronksmedal saadi tulemusega 5.76.

Peale kaugust tuli minna jooksma veel 200 meetri jooksu, mille samuti võitsin ajaga 25,26 sekundit. Hõbemedal võideti ajaga 26,73 sekundit ja pronks täpselt 27 sekundilise ajaga ehk päris külg-küljeti ei olnud mul seekord jooksu ajal kellegagi pingutada. Arvan ise, et varu on jooksus veel umbes täpselt nii palju, et 25 sekundi piiri suudaks ma kõige hea kokkusattumisel see talv veel alistada, kuid sellest enamat ma siit praegu enam välja ei võluks. Jooks ise nägi üsna sarnane välja veebruari algul joostud Läti jooksuga, kus algus oli paljulubav, kuid teine pool distantsist vajus täiesti ära. Seda, et ma jaksaksin paremini lõpuni kesta enam nädala ajaga trennides kuidagi oluliselt muuta ei saagi, kuid loodan, et suudan selle ühe võimaluse veel hästi ära kasutada, kui seda distantsi veel uuel nädalavahetusel täiskasvanute Eesti meistrivõistlustel jooksma asun.

Kokkuvõtvalt saab öelda seda, et kaugushüppe kuldmedal ja isiklik rekord päästis mu seekordsest ebaõnnestumisest. 60 meetri valestart ja 200 meetri pigem ikkagi kehv aeg läheksid negatiivsemale poolele, kuid kaugushüppe meistritiitel ning 60 meetri eeljooksust saadud hea aeg kindlasti positiivsele poolele. Kaugushüppe medali üle olen ma topelt õnnelik veel justkui seetõttu, et kui eelmisel päeval 60 meetris sellise käki kokku suutsin keerata, siis kaugusest sain ma selle kõige säravama medali ikkagi endale nii, et ma isegi ei osanud seda oodata.

Sel nädalavahetusel toimuvad siis eeldatavasti minu viimased võistlused sel talvel - täiskasvanute Eesti meistrivõistlused, kus lisaks eelmainitud 200 meetri jooksule, mis toimub pühapäeval, olen stardis laupäeval ka 60 meetri jooksus. Tuleb teha viimane pingutus ja loodetavasti sünnivad siis ka head tulemused.

Foto: Marko Mumm

kaugushüppe esikolmik

Foto: Marko Mumm

200 meetri esikolmik

Foto: Marko Mumm

Ameerika mäed

Hooaeg aina jätkub ja vahepeal olen võistelnud jälle kahel võistlusel, mis olid nüüdseks viimased enne selle talve kõige tähtsamaid etteasteid ehk enne nii U23 kui ka täiskasvanute Eesti meistrivõistlusi.

Laupäeval, 5. veebruaril toimus Lätis, täpsemalt Valmieras Sportland Cup nimeline võistlus, kus osalesin siis 200 meetri jooksus. See oli minu teine start sel distantsil sellel hooajal. Mäletatavasti sain ma jaanuari keskel Tartus ajaks 25,05. Eesmärgiks julgesin ma sel päeval võtta joosta sellest ajast kiiremini, sest enesetunne oli okei ning võrreldes Tartu halliga, olid sealsed kurvid kindlasti laugemad, mis peaks distantsi sisehallis kindlasti lihtsamini läbitavaks tegema. Paraku vedas sel päeval enesetunne aga konkreetselt alt. Esimesed 100-120 meetrit möödusid üsna hästi, siis aga teise kurvi jõudes muutus samm väga raskeks ja aeglaseks, mis jääb ka videolt järele vaadates hästi silma. Finišijoone ületasin ma ajaga 25,45 sekundit, mis oli ilmselge pettumus.  

Jooks toimus küll uhkes üksinduses, st lähimat konkurent edestasin ma enda jooksus enam kui kahe sekundiga, kuid ma olen arvamusel, et kehv tulemus ei jäänud seekord ainult konkurentide puudumise taha. Kindlasti oli jalas veel ka kuue päeva tagune pingutus(karikavõistluste 300+200), millest taastumine ei ole hetkel minu puhul veel niisama lihtne. Korraks tekib siis nagu küsimus, et miks ma Lätti üldse jooksma läksin. Eks see oligi võib-olla õppetund ja järgmisel korral enam selliseid otsuseid ei teeks. Samas lootsin, et uus hall ja vahelduseks natukene teistsugune konkurents mõjub hästi, et joosta üks hea aeg. Paraku seekord nii ei läinud. Oma eeljooksu ajaga pääsesin ma eelviimasena ka B-finaali, kus joosti kohtadele 5.-8., kuid teistkordsest jooksmisest ma sel korral siiski loobusin.

Järgmine võistlus toimus juba 10. veebruaril Tartus, kus peeti legendaarse kergejõustikutreeneri Martin Kutmani mälestusvõistlus. Otsustasin peale Valmiera jooksu, et proovin seal kaasa teha ainult 400 meetri jooksus, sest 60 meetri jaoks mul hetkel sellist plahvatust/teravust jalas ei tundunud olevat ja 300 pidasin ju hiljuti veel üsna hästi vastu. Muid sprindidistantse seal kavas ei olnud. Starti läksin ma isiklike rekordite põhjal paremuselt teise ajaga. Sisetingimustes on mu parim 2020. aastal joostud aeg 58,46, välitingimustes aga isegi 55,84, mis pärineb juba aastast 2018. Ega mingeid ootusi ma selleks jooksuks ei pannudki, sest mind 400 meetrit sees jooksmas näha on praegu juba ikka pigem väga harv nähtus. Jookseks ma seda regulaarsemalt ja ka valmistuks selleks konkreetsemalt, oskaks kindlasti ka selgemaid sihte sel alal seada, kuid vähemalt hetkel on see distants rohkem tagaplaanile jäänud. Jooksma läksin ma seda pigem lihtsalt selleks, et natuke rohkem vaheldust sisse tuua + näha, kas ja kuidas ma hetkel üldse sellist distantsi joosta jaksan. Sisehallis näeb 400 meetri jooks ette siis kahe ringi läbimist, millest esimese jooksin ma üsnagi heas tempos, kuid teise ringiga tuli natukene liiga suur langus, mis tõi mulle kokkuvõtteks aja 58,56 sekundit ning seekord ka hõbemedali. Pole just katastroofiline aeg, aga samas oleks see aeg võinud ju ikka palju parem olla. Võiduaeg oli aga niivõrd kõrgest klassist nagu 53,17 sekundit, mis joosti läti esindaja poolt. Võistlus ise oli aga väga võimas ja nauditav, kiidusõnad korraldajatele!

Nagu ma juba jutu algul ka mainisin, siis nüüd ootavadki ees veel ainult kahed Eesti meistrivõistlused(U23 meistrivõistlused 19.-20.02 ja täiskasvanute meistrivõistlused 26.-27.02), mille lõppedes saabki hooaja lõpetanuks kuulutada. Kokku olen praeguseks teinud juba 8 võistlust, mis on tegelikult juba ikka omajagu, kuid loodan, et parimad tulemused tulevad veel hooaja viimastel võistlustel. Võrreldes eelmiste aastatega, siis nii palju võistlusi, kui see talv mul lõpuks kokku tuleb, ei olegi ma kunagi enne teinud.

Ma ei saaks öelda midagi rohkem õigemat, kui et seni on kulgenud see hooaeg nagu ameerika mäed. Kõik algas väga kenasti uue isiklikuga 60 meetris, siis kadus kõik justkui ära, siis tuli ilus 300 meetri jooks, nüüd möödusid viimased võistlused jälle natuke kahvatumates toonides. Ei teagi, mida eestikatest oodata, kuid tuleb loota ikka parimat ja praegu lihtsalt päev korraga võtta. Enda vanuseklassi meistrivõistlustel teen kaasa 60 ja 200 meetri jooksudes ning arvatavasti ka kaugushüppes. Täiskasvanutel leiab mind ilmselt 200 meetri stardinimekirjast, kuid see otsus ei ole veel lõplik. Proovin teha siia ka mingit sorti kokkuvõtte tervest hooajast, kui see lõpuks seljatatud saab 😎.

Foto:Jassu Hertsmann

Fotod: Argo Ingver

Fotod: Diana Jesin

Eesti karikavõistlustest - kaks kordaläinud jooksu

Kui ma eelmisel korral ütlesin, et proovin peale järgmisi võistlusi natukene rõõmustavamate uudistega siia tagasi tulla, siis suureks õnneks ma seda nüüd teha saangi. Pühapäeval, 30. jaanuaril toimusid Eesti talvised karikavõistlused, kus osalesin 300 meetri jooksus ning 4x200 meetri jooksus. Need olid järjekorras juba minu kuuendad võistlused sel talvel.

Kõigepealt siis 300 meetri jooksust, kus oli seekord kokku 15 osalejat. Mina startisin neist viimases kolmandas jooksus, neljandal rajal. Sel distantsil olen ma võistlenud pigem ikkagi väga vähe ja mitte igal aastal. Varasematest aastatest on mul ette näidata 2016. aastal väljas joostud 40,57, 2018. aastal samuti väljas joostud 39,74, millega püstitasin tol korral U18 vanuseklassi Eesti rekordi ning 2020. aastal sisetingimustes joostud 41,07. Sisuliselt olen ma sel alal võistelnud üle ühe aasta ning selline rütm jätkus ka nüüd, kui uuesti võistlesin 300 meetris 2022. aastal. Selliste andmete põhjal panin ma endale lihtsaks eesmärgiks joosta alla 40 sekundi, sest seda ei ole ma eelnevalt sisetingimustes veel teha suutnud.

Jooks kulges üsna ootuspäraselt - esimesed 100 meetrit ei olnud võib-olla nii julge, kui võiks, kuid edasine osa nägi korralik välja ja suutsin ka hästi lõpuni kesta. Finišijoone ületasin kolmandana ajaga 39,21, mis tähistab siis minu uut isiklikku rekordit. Jooks oli eriline veel seetõttu, et jooksu võitja püstitas uue Eesti siserekordi ajaga 37,46. Teise koha aeg oli 38,98. Mina ise jäin nii aja kui ka jooksu endaga kindlasti rahule. Tugevas konkurentsis uus isiklik välja joosta on rohkem kui positiivne. Kaugele ei jäänud ka 39 sekundi piiri alistamine, mistõttu oleks põnev sel distantsil osaleda juba kasvõi sel suvel, mil uude sekundisse jooksmine peaks olema täiesti tehtav.

Umbes pooleteise tunni pärast ootas ees veel 4x200 meetri teatejooks, millele läksime võistkonnaga vastu ikka esikoha mõtteid mõlgutades 😀. Teatejooksud on alati meie klubi tüdrukute võistkonnal nii suvel kui ka talvel hästi õnnestunud, mistõttu oli igasmõttes natuke suurem pinge peal. Kokku toimus naiste arvestuses ainult üks jooks, kus osales kokku viis võistkonda. Meie esimese kolme vahetuse jooksjad tegid kõik väga head tööd, hoides meid pidevalt kõrgel positsioonil. Mina sain viimase vahetuse jooksjana pulga kätte teisena/kolmandana, täpselt samal ajal, mil Audentese naiskond. Ees oli jooksmas juba Tartu Ülikooli võistkond. Jooksu esimestest meetritest peale olin ma sunnitud 110% täiskäiku sees hoidma, sest see, milliseks kujuneb jooksu lõpplahendus, oli selleks hetkeks veel ainult minu teha. 50 meetri möödudes suutsin ma Audentesest mööduda ning viimasest kurvist välja tulles ka jooksu liidrist, mille tulemusena olime Altiuse teatevõistkonnaga Eesti karikavõitjad! Ajaks saime me 1.43,34 minutit, mis tähistab ka meie klubi uut naiste 4x200 meetri teatejooksu rekordit. Konkurents oli teatejooksus seekord väga tugev, sest lõpuks kaotas Audentese võistkond meile vaid 16 sajandikuga ja Tartu Ülikooli võistkond 30 sajandikuga.

Järgmisena võistlen ma juba sel laupäeval, 5. veebruaril Lätis, Valmieras, kus toimub Sportland Cup nimeline võistlus ning kavas on mul seal 200 meetri jooks. Peale seda toimub 10. veebruaril veel Martin Kutmani mälestusvõistlus, kuid sealne ala, milles kaasa teen on veel lahtine.

Naiste 4x200 meetri võitjad

Teatejooksu lõpumeetritel

Ootaks paremaid päevi

Tänaseks olen võistelnud veel kahel võistlusel, mis mõlemad läksid tulemuse poolest oodatust kehvemini. Esmalt toimus 16. jaanuaril Tartus sprindi mitmevõistlus, kus tegin kaasa nii 60 kui ka 200 meetri jooksudes.

Võistlus algas 60 meetri jooksuga, mille eel tundsin ma end üsna normaalselt, valmisolek stardiks oli olemas. Kreete Verlini (7,55) ja Kristin Saua (7,69) järel ületasin ma finišijoone kolmandana, ajaga 7,80, millega ei saa kindlasti rahule jääda. Muidugi ei olnud ka stardiosa sel päeval kõige teravam, kuid eeldasin enne jooksu, et vähemalt 5-10 sajandikku kiiremini suudaksin ma joosta küll, kuid seekord päris nii ei läinud. Ees ootas veel 200 meetri jooks, kus sain ühes jooksus startida koos Kristin Sauaga, keda ma näiteks eelmisel aastal samal võistlusel ka napilt edestasin. Nagu ka juba 60 meetri jooks näitas, siis sellist teravust ja särtsakust ei olnud mul sel päeval kohe üldse, mida oli samamoodi näha ka 200 meetri distantsil. Ajaks sain ma kahvatu 25,05 sekundit, mis on 13 sajandikku tagasihoidlikum eelmise aasta 200 meetri avastardist ning hetkel koguni 30 sajandikku halvem mu eelmisel aastal püstitatud siserekordist.

Kohe uuesti võistlesin ma juba 18. jaanuaril, kui toimusid Tartu linna meistrivõistlused. Seal osalesin ma 60 meetri jooksus ning kaugushüppes. Vahepealne päev ma trenni ei teinud ehk sisuliselt lootsin ma lihtsalt, et seekord tuleb rohkem minu päev. Kahjuks oli sel korral seis veelgi halvem. 60 meetri jooksus sain ma ajaks 7,87 ning kaugushüppes ei saanud ma esimesel kolmel katsel tulemust kirja, kuid õnneks lasti mul siiski järgmised kolm katset hüpata väljaspool arvestust. Ma oleks võinud esimese kolme ebaõnnestunud hüppe järel aru saada, et selleks korraks mulle aitab, sest neljandas voorus hüpatud 5.51, mis jäi ka mu parimaks, ei ole kohe kindlasti see tulemus, milleks ma võimeline olen.

Võistlusjärgne analüüs on aga tehtnud ning loodetavasti jõudsime õigete järeldusteni, miks mul hetkel selline jõuline langus võrreldes hooaja esimeste võistlustega järsku tulnud on. Õnneks on kõige tähtsamate võistlusteni ka veel natukene aega, et asju trennides enne seda veidi muuta.

Nüüd proovin ma hoolega trenni teha ning valmistuda esimesteks natukene suuremateks võistlusteks, milleks on Eesti talvised karikavõistlused (30. jaanuar). Eeldatavasti teen ma seal kaasa 60 meetri jooksus ja/või 300 meetri jooksus, sest 200 meetri jooksu minule seal enam kavas ei ole. Üritan järgmisel korral pisut positiivsemate uudistega siia muljetama tulla 😀.

Uus aasta algas rekordiga!

Käesoleval aastal olen jõudnud juba kahel võistlusel enda võimed proovile panna. 2. jaanuaril toimus Lasnamäe hallis teivashüppe GP, kus osalesin 150 meetri jooksus ning 8. jaanuaril toimus Kalevi spordihallis Aleksander Tšikini mälestusvõistlus, kus tegin väljaspool arvestust kaasa kaugushüppes.

Esmalt siis 2. jaanuari võistlusest, kus viisin ca aasta aega tagasi oma rekordi 18,60 peale. Võistluspäeval oli enesetunne väga hea, soojendusel tundsin end hästi. Olen aru saanud, et päev enne võistlust trennist puhkamine toimib vähemalt hetkel minu jaoks kõige paremini, mistõttu olengi siiani enne kõiki kolme võistlust niiviisi teinud. Mõnele sobib vastupidiselt väga hästi hoopis see, kui päev enne teha kergem trenn, mõni teeb veel sama päeva hommikul kerge trenni, kui võistlusstart ise alles õhtul. Muidugi võib see ajas kõik veel muutuda, aga mul on hea meel, et vähemalt praegu olen ma leidnud enda jaoks süsteemi, mis on siiani hästi toiminud. 

Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis väikseks eesmärgiks panin ma lihtsalt joosta uus rekord - kas see tuleks siis ühe või kümne sajandikuga, seda ma nii täpselt paika ei pannud. Jookse oli sel korral naiste arvestuses kokku kaks, millest mina neist teises ka startisin. Sain endale viienda raja, mis oli sellessuhtes väga hea, et kurvi teisest poolest alla joosta on sellelt rajalt tunduvalt mõnusam kui ükskõik milliselt muult siserajalt. Hea enesetunne ei vedanudki mind sel päeval alt - finišijoont ületades näitas kell seinal aega 18,48, mis hiljem siiski ametliku ajana ühe sajandiku võrra kehvemaks muutus. Ajaga 18,49 sekundit sain ma astuda ka poodiumi kõrgeimale astmele. Lisaks tõusin ma võidetud ajaga ka selle võistluse läbiaegade naiste edetabelis kolmandale kohale. Minust ettepoole jäävad vaid kaks Kreete Verlini tulemust 18,33 ja 18,17, millest vähemalt esimene võiks kindlasti ju järgmisel aastal uueks sihiks olla😀.

8. Jaanuaril toimunud Aleksander Tšikini mälestusvõistlustel osalesin ma väljaspool arvestust aga hoopis kaugushüppes. Kindlasti ei saaks ma veel öelda, et kaugushüpe oleks juba justkui mu kõrvalala, sest n-ö uuesti(eks nooremana sai ka hüpatud, kuid vahepeal tuli paari aastane paus sisse) hüppama hakkasin ma alles eelmisel talvel, kui ma kohe sel alal ka võistelda soovisin. Kokku hüppasin ma eelmisel talvel kolmel võistlusel + ühe korra sain seda teha ka suvel välitingimustes. Oma kõige esimesel kauguse võistlusel hüppasin ma siiani püsiva isikliku rekordi 5.77, järgmisel korral jäi parimaks 5.64, järgmisel võistlusel 5.76 ning väljas on hetkel mu parim tulemus 5.52. See kõik tähendab seda, et hüpanud olen ma tegelikult veel väga vähe(ka trennides). Ega ma otseselt ei olegi rohkem tahtnud, siiani 😀Pigem olen ma teinud seda seepärast, et saada natukene vaheldust ja tuua trennidesse sisse midagi täiesti teistsugust. Kuna ma eelmisel talvel nägin, et isegi nii väikese ettevalmistuse pealt ja puhalt kiiruse pealt on ka võimalik üsna kaugele hüpata, siis tundus mulle ka see talv hea mõte seda ala jälle proovida.

Tšikini võistlusel oli mul ainult kolm katset, sest minu vanuseklassile seda ala tegelikult kavas ei olnud. Sel päeval oli enesetunne hea, aga mitte parim. Seda just jalgade seisukohalt. Üle-eelmisel päeval olime trennis kelku jooksnud, mitte küll väga rasket, aga siiski lisaraskusega, mis võis veel veidi jalgades olla. Sel korral hüppasin ma esimest korda 16-sammulise hoojooksu pealt, mis eelmisel talvel mulle kuidagi ei sobinud(siis jäin 14 sammu peale), kuid nüüd on see kaks sammu pikem jooks kindlasti parem variant. Esimesel katsel sain kohe väga hea tulemuse kirja - 5.75, mis jääb siis vaid 2 sentimeetriga isiklikule alla. Teises voorus jätsin ma õhus millegipärast hüppe pooleli ning kolmanda astusin üle. Mulle endale tundus just viimane hüpe kõige parem, aga seda ma kunagi enam teada ei saagi. Kahju on veel sellest, et ma ainult kolme katsega piirduma pidin, sest usun, et ca 10-15cm rohkem oleks kindlasti sel päeval veel jalas olnud. Järgmisel korral olen targem ja ei jäta õhus hüpet pooleli täiesti eimittemillegi pärast, võib-olla oli ka see hüpe juba eelmisest pikem😕.

Järgmisena võistlen ma juba sel pühapäeval, 16. jaanuaril Tartus sprindi mitmevõistlusel, kus kavas 60 ja 200 meetri jooksud. Ise olen väga põnevil just 200 pärast, et kuidas ma hetkel sel distantsil kestan. Edasised võistlused on veel natukene lahtised, kuid kindlasti olen kohal 30. jaanuaril Tallinnas karikavõistlustel. Kaugel ei ole enam ka Eesti meistrivõistlused - U23 vanuseklassi arvestuses toimuvad juba 19.-20. veebruaril ning täiskasvanute arvestuses 26.-27. veebruaril.