Minu viimasest postitusest siin on möödas juba peaaegu viis kuud. Oma kahte viimast võistlust välishooajal ma siin kajastada ei jõudnudki ning uue hooaja ettevalmistuse kulgemise osas pole ma ka sõnakestki poetanud. Ütlen ausalt - suvine hooaeg ei lõppenud just kõige positiivsematel nootidel, mistõttu ei olnud tahtmist tulla sellest ka siia rääkima. Hiljem kadus see mõte pikaks ajaks üldse peast ära, et siia jutustama tulla. Nüüd on mitu nädalat see idee justkui kuskil kuklas endast aeg-ajalt märku andnud ning lõpuks võtan end nüüd kokku! Mulle ei meeldi reeglina mitte ühegi tegevuse puhul asju pooleli jätta, seega alustan nüüd sealt, kus viimane kord pooleli jäin.
Kuidas mu suvine võistlushooaeg lõppes?
Peale edukaid Põhja- ja Baltimaade meistrivõistlusi ootas mind juulikuus ees veel kaks võistlust. Esmalt kodulinnas toimunud Eesti karikavõistlused ning peale seda veel Lätis aset leidnud Balti meistrivõistlused täiskasvanute arvestuses.
Karikavõistlustel tegin ma puhtalt enda valiku alusel kaasa ainult pikemal distantsil, sest tundsin, et sel alal ei olnud ma end veel täielikult realiseerida suutnud. Seega tahtsin sel võistlusel keskenduda ainult ühele alale. Suur oli pettumus, kui sain teada, et pean jooksma sisuliselt üksinda. Ajaks sel päeval 24,14(+0.8), mis ei vastanud kindlasti mu ootustele, aga ilmselt oli see siiski maksimaalne, mis sellest olukorrast võtta andis.
Nädal hiljem toimunud võistkondlikud Balti meistrivõistlused toimusid hiljuti renoveeritud Valmiera staadionil, kus tegin kaasa nii 100 kui ka 200 meetri distantsil ning lisaks 4x100 meetri teatejooksus.
Esimesel päeval toimunud 100 meetri jooksu kohta võib alustuseks öelda seda, et tegin enda elu kõige kohutavama stardi, mistõttu leidsin end esimesel paarikümnel meetril konkurentsitult kõige viimasel positsioonil. Sealt edasi hakkasin aga järjest tõusma ning finišijoont ületades jäi minust ette vaid koondisekaaslane, seega tõime kahepeale Eestile kõige kõrgemad punktid sel alal. Võiduaeg oli sel korral, 11,67, minu aeg 11,69 ning pronksmedali omaniku ajaks märgiti 11,70, seega kokkuvõttes oli jooks väga tasavägine. Arvestades mu jooksu esimest poolt, siis olin enda ajaga rohkem kui rahul. Juba mõne aja pärast ootas ees veel teatejooks, kus minu vastutada jäi teine vahetus. Jooksu lõpetasime hõbemedali vääriliselt, jäädes alla leedu naiskonnale ning saades ajaks 45,30 sekundit.
Järgmisel päeval toimunud 200 meetri jooksus sain ajaks 24,14 sekundit platseerudes sellega neljandale kohale. Mainin ära, et see jooks ei olnud sooritatud maksimaalsete jõuvarudega. Siinkohal räägingi paari sõnaga sellest, miks suvine hooaeg kõige meeldivamalt ei lõppenud. Juba viimases postituses rääkisin ma põgusalt sellest, kuidas alaselg on nii treeningutel kui ka võistluseelsel soojendusel tihtipeale valu teinud. Tol teisel Balti meistrivõistluste päeval läks aga tegelikult olukord niivõrd kehvaks, et veel stardipakkudele minnes ei olnud ma veel kindel, kas üldse neist välja joosta saan. Sain, ja eks adrenaliin tegi ka oma töö ära, kuid esimene 100 meetrit oli selles jooksus sisuliselt olematu. Pärast jooksu aitas hädast välja Läti koondise massöör, kes mind pikalt kangutas ja venitas. Tegelikult pidin ma osalema veel 4x400 meetri teatejooksus, kuid sellest ma ilmselgelt loobusin. Oli kindel, et hooaeg oli läbi saanud ning tuli hakata tegelema valu põhjuse otsimisega ning ravimisega.
Kuidas on läinud sügisene ettevalmistus?
Alustades kohe samal teemal, siis pärast mitmete füsioterapeutide külastust öeldi mulle, et pikemaajaline puhkuseperiood treeningutest seljatab suure tõenäosusega mu mure, seega jäin ma sellele lootma ning puhkasin kogu augusti, naastes septembris uuesti treeningutele. Probleem ei olnud aga kuhugi kadunud. Kui joosta ma enam-vähem ikkagi sain, siis hüpata oli peaaegu, et võimatu. Võtsin ühendust järjekordse uue füsioterapeudiga, kes andis mulle lõpuks ka harjutusi, mis iga nädala möödudes aina enam hüppamisele lähemale jõudma hakkasid ning minu kehahoiakule joostes/hüpates rohkem tähelepanu pöörasid. Samuti käisin nii röntgen- kui ka MRT-uuringul, kus konkreetset valu põhjust ei tuvastatud. Täna saan ma täiskiirusel valuvabalt joosta ning hüpata tartaanil viisikut kasti(ka järgnev päev!). Pikemaid hüppeid saan praegu teha pehmemal matil.
Rääkides veel üldiselt ettevalmistusest, siis viimased 1,5 kuud olen saanud teha asju juba 95% plaanipäraselt. Treeningutel teeme igakuised katseid, mis on nii kuude kui ka eelmise aasta võrdluses läinud edukalt. Ainus asi on see, et sel aastal tuleb see talvine võistlushooaeg kuidagi liiga kiirelt juba peale😀Kohati on tunne, et olen veel liiga vähe saanud valmistuda. Loodetavasti see ainult tundub nii. Oma hooaja plaanin avada ma juba selle aastanumbri sees, kui 26. detsembril võistlen koduhallis juba traditsiooniliseks saanud Karel Leetsari mälestusvõistlusel. Sisehooaja tipphetkeks saan ma pidada täiskasvanute Eesti meistrivõistlusi, mis toimuvad veebruari lõpus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar