Alustan jutuga jällegi natukene kaugemalt - 3. juulil pidin ma Pärnu rannastaadioni kergejõustikuõhtul kaasa tegema nii 4x100 meetri teatejooksus kui ka individuaalselt 100 või 300 meetri jooksus. Teatejooks ebaõnnestus meie võistkonnal kahjuks juba esimese vahetuse ajal, mistõttu pulka me üle finišijoone seekord tuua ei saanud. Individuaalselt ma mitmel erineval põhjusel seekord siiski starti ei läinud. Päeva lõpuks ei jäänud mulle see võistlus isegi kuidagi kripeldama, sest teadsin, et mitmed palju olulisemad võistlused on see suvi alles ees.
Nädala pärast tuligi sõita juba Rakverre. Seal toimusid U23 vanuseklassi Eesti meistrivõistlused, kus olin stardis ikka nii 100 kui ka 200 meetri jooksudes.
Esimesel võistluspäeval oli kavas 100 meetri jooks, kus üllataval kombel toimus isegi kaks eeljooksu. Üllataval, sest tavaliselt ei ole U23 vanuseklassis enam isegi kahe jooksu jagu võistlejaid, mis on suures plaanis muidugi väga kurb tõsiasi. Tegelikult oligi meid kokku kõigest üheksa, lisaks kolm väljaspool arvestust võistlevat sportlast. Eeljooksus sain ma täiesti pingevabalt joostes ajaks 12,00 sekundit, mis erilisi emotsioone minus ei tekitanud. Paari tunni pärast toimuvasse finaali pääsesin ma parima ajaga, edestades järgmist ligi poole sekundiga. Finaali suutsin ma soolojooksu tehes lõpetada kuldmedali vääriliselt, ajaga 11,89 sekundit. Tunnen, et minul mängib konkurentide olemasolu väga suurt rolli, mistõttu ei ole ma neis aegades kindlasti pettunud. Nii-öelda üksi joostes on keha tunduvalt keerulisem viia sellisesse konditsiooni, kus see suudab teha maksimaalset pingutust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar