Hooaeg aina jätkub ja vahepeal olen võistelnud jälle kahel võistlusel, mis olid nüüdseks viimased enne selle talve kõige tähtsamaid etteasteid ehk enne nii U23 kui ka täiskasvanute Eesti meistrivõistlusi.
Laupäeval, 5. veebruaril toimus Lätis, täpsemalt Valmieras Sportland Cup nimeline võistlus, kus osalesin siis 200 meetri jooksus. See oli minu teine start sel distantsil sellel hooajal. Mäletatavasti sain ma jaanuari keskel Tartus ajaks 25,05. Eesmärgiks julgesin ma sel päeval võtta joosta sellest ajast kiiremini, sest enesetunne oli okei ning võrreldes Tartu halliga, olid sealsed kurvid kindlasti laugemad, mis peaks distantsi sisehallis kindlasti lihtsamini läbitavaks tegema. Paraku vedas sel päeval enesetunne aga konkreetselt alt. Esimesed 100-120 meetrit möödusid üsna hästi, siis aga teise kurvi jõudes muutus samm väga raskeks ja aeglaseks, mis jääb ka videolt järele vaadates hästi silma. Finišijoone ületasin ma ajaga 25,45 sekundit, mis oli ilmselge pettumus.
Jooks toimus küll uhkes üksinduses, st lähimat konkurent edestasin ma enda jooksus enam kui kahe sekundiga, kuid ma olen arvamusel, et kehv tulemus ei jäänud seekord ainult konkurentide puudumise taha. Kindlasti oli jalas veel ka kuue päeva tagune pingutus(karikavõistluste 300+200), millest taastumine ei ole hetkel minu puhul veel niisama lihtne. Korraks tekib siis nagu küsimus, et miks ma Lätti üldse jooksma läksin. Eks see oligi võib-olla õppetund ja järgmisel korral enam selliseid otsuseid ei teeks. Samas lootsin, et uus hall ja vahelduseks natukene teistsugune konkurents mõjub hästi, et joosta üks hea aeg. Paraku seekord nii ei läinud. Oma eeljooksu ajaga pääsesin ma eelviimasena ka B-finaali, kus joosti kohtadele 5.-8., kuid teistkordsest jooksmisest ma sel korral siiski loobusin.
Järgmine võistlus toimus juba 10. veebruaril Tartus, kus peeti legendaarse kergejõustikutreeneri Martin Kutmani mälestusvõistlus. Otsustasin peale Valmiera jooksu, et proovin seal kaasa teha ainult 400 meetri jooksus, sest 60 meetri jaoks mul hetkel sellist plahvatust/teravust jalas ei tundunud olevat ja 300 pidasin ju hiljuti veel üsna hästi vastu. Muid sprindidistantse seal kavas ei olnud. Starti läksin ma isiklike rekordite põhjal paremuselt teise ajaga. Sisetingimustes on mu parim 2020. aastal joostud aeg 58,46, välitingimustes aga isegi 55,84, mis pärineb juba aastast 2018. Ega mingeid ootusi ma selleks jooksuks ei pannudki, sest mind 400 meetrit sees jooksmas näha on praegu juba ikka pigem väga harv nähtus. Jookseks ma seda regulaarsemalt ja ka valmistuks selleks konkreetsemalt, oskaks kindlasti ka selgemaid sihte sel alal seada, kuid vähemalt hetkel on see distants rohkem tagaplaanile jäänud. Jooksma läksin ma seda pigem lihtsalt selleks, et natuke rohkem vaheldust sisse tuua + näha, kas ja kuidas ma hetkel üldse sellist distantsi joosta jaksan. Sisehallis näeb 400 meetri jooks ette siis kahe ringi läbimist, millest esimese jooksin ma üsnagi heas tempos, kuid teise ringiga tuli natukene liiga suur langus, mis tõi mulle kokkuvõtteks aja 58,56 sekundit ning seekord ka hõbemedali. Pole just katastroofiline aeg, aga samas oleks see aeg võinud ju ikka palju parem olla. Võiduaeg oli aga niivõrd kõrgest klassist nagu 53,17 sekundit, mis joosti läti esindaja poolt. Võistlus ise oli aga väga võimas ja nauditav, kiidusõnad korraldajatele!
Nagu ma juba jutu algul ka mainisin, siis nüüd ootavadki ees veel ainult kahed Eesti meistrivõistlused(U23 meistrivõistlused 19.-20.02 ja täiskasvanute meistrivõistlused 26.-27.02), mille lõppedes saabki hooaja lõpetanuks kuulutada. Kokku olen praeguseks teinud juba 8 võistlust, mis on tegelikult juba ikka omajagu, kuid loodan, et parimad tulemused tulevad veel hooaja viimastel võistlustel. Võrreldes eelmiste aastatega, siis nii palju võistlusi, kui see talv mul lõpuks kokku tuleb, ei olegi ma kunagi enne teinud.
Ma ei saaks öelda midagi rohkem õigemat, kui et seni on kulgenud see hooaeg nagu ameerika mäed. Kõik algas väga kenasti uue isiklikuga 60 meetris, siis kadus kõik justkui ära, siis tuli ilus 300 meetri jooks, nüüd möödusid viimased võistlused jälle natuke kahvatumates toonides. Ei teagi, mida eestikatest oodata, kuid tuleb loota ikka parimat ja praegu lihtsalt päev korraga võtta. Enda vanuseklassi meistrivõistlustel teen kaasa 60 ja 200 meetri jooksudes ning arvatavasti ka kaugushüppes. Täiskasvanutel leiab mind ilmselt 200 meetri stardinimekirjast, kuid see otsus ei ole veel lõplik. Proovin teha siia ka mingit sorti kokkuvõtte tervest hooajast, kui see lõpuks seljatatud saab 😎.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar