Oma talvise hooaja avasin ma 26. detsembril Pärnus, kus tegin kaasa Karel Leetsari mälestusvõistlustel 60 meetri jooksus. Viimastel aastatel olengi avastardi just koduhallis teinud, mistõttu on sealne esimene vormi kontrollimine alati mingismõttes väga turvaline olnud, kuna saan seda teha tuttavas keskkonnas. Toimus nii eeljooks kui ka finaal, mille resultaadid olid mul vastavalt 7,69 ja 7,68. Kui siin millegagi võrrelda saab, siis eelmisel aastal jooksin samal võistlusel välja ajad 7,68 ja 7,70 seega olin tol võistlusel omadega umbes täpselt samas kohas, kus olin olnud ka aasta tagasi. Alati võiks olla paremini, kuid üldiselt olid need tulemused pigem ikkagi positiivseks märgiks, kust oli hea edasi minna.
Järgmisena võistlesin juba nädala pärast Tallinnas, kus toimus traditsiooniline teivashüppe GP nimeline võistlus. Seal osalesin ma 150 meetri jooksus, mille isiklikku rekordit olen siiani suutnud igal aastal mõnekümne sajandiku võrra paremuse poole nihutada. Nii ka sel korral, kui parandasin aastatagust tulemust 29 sajandiku võrra, saades ajaks 18,20 sekundit. Sel korral aitas sellele kindlasti tublisti kaasa minu ees, kuuendal rajal startinud Kreete Verlin, kes sai ajaks 17,95 sekundit ning püstitas sellega ka uue võistluse rekordi naiste arvestuses. Lisan siia uuesti ka enda iga-aastase tulemuse sel võistlusel, et edasiminek sel distantsil oleks paremini silme ees:
2014.a - 21,55
2015.a - 20,32(-1,23sek)
2016.a - 19,54(-0,78sek)
2017.a - 19,39(-0,15sek)
2018.a - ei võistelnud
2019.a - 19,26(-0,13sek)
2020.a - 18,77(-0,49sek)
2021.a - 18,60(-0,17sek)
2022.a - 18,49(-0,11sek)
2023.a - 18,20(-0,29sek)
Pärast seda võtsin korra võistluste mõttes "hoo maha" ja tegin rahulikult pea kolm nädalat trenni, et taas jaanuari lõpupoole ning pea kogu veebruari võistluslainel jätkata. Siis võtsingi ette teekonna Lätti, täpsemalt Kuldigasse, kus toimus 21. jaanuaril Catherine's Cup nimeline võistlus, kus osalesin taas 60 meetri jooksus. Sõit Kuldigasse kestis kokku üle viie tunni, mistõttu läksime sinna kohale juba päev enne võistlust. Eeljooksu start anti laupäeva õhtul kella poole üheksa ajal ning finaal tund aega hiljem, mis tähendas, et jäime Lätti veel ka teiseks ööks, millest kujunes kokkuvõttes omamoodi minitrip.
Naiste arvestuses oli eeljookse kokku kolm. Sprintereid oli kokku tulnud lausa viiest erinevast riigist. Kogu võistluse korraldus oli väga heal tasemel ning pealtvaatajaid ja kaasaelajaid oli meeldivalt palju. Mina startisin kohe esimeses eeljooksus, mille võitsin ajaga 7,75 sekundit. Sain kinnitust, et seis ei ole kindlasti kehv, kuid teadsin, et kui pääsen finaali, olen kindlasti tugevate vastastega joostes palju enamaks võimeline. Finaali pääsesingi ma lõpuks paremuselt neljanda tulemusega, mis tuli mulle väikese üllatusena, kuna enne võistlust startlist'i vaadates olin ma rekordite järgi paremuselt alles kuues. Ütlen ausalt, et kuna ma ei ole trennides viimasel ajal eriti palju stardiosaga vaeva näinud(s.t rohkem oleme üritanud kiirust arendada, vahepeal kaugust hüpata jms), siis sellel võistlusel oli seda vähemalt minu enda jaoks ka väga selgelt näha. Kehva stardiosaga, kuid hea jooksu teise poolega(võib-olla isegi ainult viimase kolmandikuga) suutsin ma siiski üle finišijoone viskuda kolmandana, saades ajaks 7,64 sekundit, mis on ka uus hooaja tippmark! Rekord jäi seekord veel kolme sajandiku kaugusele. Võitja ajaks märgiti 7,39 sekundit, teise koha aeg oli 7,54. Tõestan iseendale aina enam, et olen sprinter, kes reeglina suudab teha häid tulemusi vaid tihedas konkurentsis joostes. Lahkusin neilt võistlustelt kindlasti positiivsete emotsioonidega.
Järgmisena võistlen juba sel pühapäeval Eesti talvistel karikavõistlustel, kus esialgne plaan on teha kaasa 60 meetri jooksus, kaugushüppes ning 4x200 meetri teatejooksus. Loodetavasti jätkub hooaeg sama sujuvalt ja tasapisi ülesmäge, nagu ta siiani sujunud on 😊
