Hooaja esimestest võistlustest

Oma talvise hooaja avasin ma 26. detsembril Pärnus, kus tegin kaasa Karel Leetsari mälestusvõistlustel 60 meetri jooksus. Viimastel aastatel olengi avastardi just koduhallis teinud, mistõttu on sealne esimene vormi kontrollimine alati mingismõttes väga turvaline olnud, kuna saan seda teha tuttavas keskkonnas. Toimus nii eeljooks kui ka finaal, mille resultaadid olid mul vastavalt 7,69 ja 7,68. Kui siin millegagi võrrelda saab, siis eelmisel aastal jooksin samal võistlusel välja ajad 7,68 ja 7,70 seega olin tol võistlusel omadega umbes täpselt samas kohas, kus olin olnud ka aasta tagasi. Alati võiks olla paremini, kuid üldiselt olid need tulemused pigem ikkagi positiivseks märgiks, kust oli hea edasi minna.

Järgmisena võistlesin juba nädala pärast Tallinnas, kus toimus traditsiooniline teivashüppe GP nimeline võistlus. Seal osalesin ma 150 meetri jooksus, mille isiklikku rekordit olen siiani suutnud igal aastal mõnekümne sajandiku võrra paremuse poole nihutada. Nii ka sel korral, kui parandasin aastatagust tulemust 29 sajandiku võrra, saades ajaks 18,20 sekundit. Sel korral aitas sellele kindlasti tublisti kaasa minu ees, kuuendal rajal startinud Kreete Verlin, kes sai ajaks 17,95 sekundit ning püstitas sellega ka uue võistluse rekordi naiste arvestuses. Lisan siia uuesti ka enda iga-aastase tulemuse sel võistlusel, et edasiminek sel distantsil oleks paremini silme ees:

2014.a - 21,55

2015.a - 20,32(-1,23sek)

2016.a - 19,54(-0,78sek)

2017.a - 19,39(-0,15sek)

2018.a - ei võistelnud

2019.a - 19,26(-0,13sek)

2020.a - 18,77(-0,49sek)

2021.a - 18,60(-0,17sek)

2022.a - 18,49(-0,11sek)

2023.a - 18,20(-0,29sek)

Pärast seda võtsin korra võistluste mõttes "hoo maha" ja tegin rahulikult pea kolm nädalat trenni, et taas jaanuari lõpupoole ning pea kogu veebruari võistluslainel jätkata. Siis võtsingi ette teekonna Lätti, täpsemalt Kuldigasse, kus toimus 21. jaanuaril Catherine's Cup nimeline võistlus, kus osalesin taas 60 meetri jooksus. Sõit Kuldigasse kestis kokku üle viie tunni, mistõttu läksime sinna kohale juba päev enne võistlust. Eeljooksu start anti laupäeva õhtul kella poole üheksa ajal ning finaal tund aega hiljem, mis tähendas, et jäime Lätti veel ka teiseks ööks, millest kujunes kokkuvõttes omamoodi minitrip. 

Naiste arvestuses oli eeljookse kokku kolm. Sprintereid oli kokku tulnud lausa viiest erinevast riigist. Kogu võistluse korraldus oli väga heal tasemel ning pealtvaatajaid ja kaasaelajaid oli meeldivalt palju. Mina startisin kohe esimeses eeljooksus, mille võitsin ajaga 7,75 sekundit. Sain kinnitust, et seis ei ole kindlasti kehv, kuid teadsin, et kui pääsen finaali, olen kindlasti tugevate vastastega joostes palju enamaks võimeline. Finaali pääsesingi ma lõpuks paremuselt neljanda tulemusega, mis tuli mulle väikese üllatusena, kuna enne võistlust startlist'i vaadates olin ma rekordite järgi paremuselt alles kuues. Ütlen ausalt, et kuna ma ei ole trennides viimasel ajal eriti palju stardiosaga vaeva näinud(s.t rohkem oleme üritanud kiirust arendada, vahepeal kaugust hüpata jms), siis sellel võistlusel oli seda vähemalt minu enda jaoks ka väga selgelt näha. Kehva stardiosaga, kuid hea jooksu teise poolega(võib-olla isegi ainult viimase kolmandikuga) suutsin ma siiski üle finišijoone viskuda kolmandana, saades ajaks 7,64 sekundit, mis on ka uus hooaja tippmark! Rekord jäi seekord veel kolme sajandiku kaugusele. Võitja ajaks märgiti 7,39 sekundit, teise koha aeg oli 7,54. Tõestan iseendale aina enam, et olen sprinter, kes reeglina suudab teha häid tulemusi vaid tihedas konkurentsis joostes. Lahkusin neilt võistlustelt kindlasti positiivsete emotsioonidega.

Järgmisena võistlen juba sel pühapäeval Eesti talvistel karikavõistlustel, kus esialgne plaan on teha kaasa 60 meetri jooksus, kaugushüppes ning 4x200 meetri teatejooksus. Loodetavasti jätkub hooaeg sama sujuvalt ja tasapisi ülesmäge, nagu ta siiani sujunud on 😊

Mis suvest sai ja kuidas nüüd läheb?

Minu viimasest postitusest siin on möödas juba peaaegu viis kuud. Oma kahte viimast võistlust välishooajal ma siin kajastada ei jõudnudki ning uue hooaja ettevalmistuse kulgemise osas pole ma ka sõnakestki poetanud. Ütlen ausalt - suvine hooaeg ei lõppenud just kõige positiivsematel nootidel, mistõttu ei olnud tahtmist tulla sellest ka siia rääkima. Hiljem kadus see mõte pikaks ajaks üldse peast ära, et siia jutustama tulla. Nüüd on mitu nädalat see idee justkui kuskil kuklas endast aeg-ajalt märku andnud ning lõpuks võtan end nüüd kokku! Mulle ei meeldi reeglina mitte ühegi tegevuse puhul asju pooleli jätta, seega alustan nüüd sealt, kus viimane kord pooleli jäin.

Kuidas mu suvine võistlushooaeg lõppes?

Peale edukaid Põhja- ja Baltimaade meistrivõistlusi ootas mind juulikuus ees veel kaks võistlust. Esmalt kodulinnas toimunud Eesti karikavõistlused ning peale seda veel Lätis aset leidnud Balti meistrivõistlused täiskasvanute arvestuses.

Karikavõistlustel tegin ma puhtalt enda valiku alusel kaasa ainult pikemal distantsil, sest tundsin, et sel alal ei olnud ma end veel täielikult realiseerida suutnud. Seega tahtsin sel võistlusel keskenduda ainult ühele alale. Suur oli pettumus, kui sain teada, et pean jooksma sisuliselt üksinda. Ajaks sel päeval 24,14(+0.8), mis ei vastanud kindlasti mu ootustele, aga ilmselt oli see siiski maksimaalne, mis sellest olukorrast võtta andis.

Nädal hiljem toimunud võistkondlikud Balti meistrivõistlused toimusid hiljuti renoveeritud Valmiera staadionil, kus tegin kaasa nii 100 kui ka 200 meetri distantsil ning lisaks 4x100 meetri teatejooksus.

Esimesel päeval toimunud 100 meetri jooksu kohta võib alustuseks öelda seda, et tegin enda elu kõige kohutavama stardi, mistõttu leidsin end esimesel paarikümnel meetril konkurentsitult kõige viimasel positsioonil. Sealt edasi hakkasin aga järjest tõusma ning finišijoont ületades jäi minust ette vaid koondisekaaslane, seega tõime kahepeale Eestile kõige kõrgemad punktid sel alal. Võiduaeg oli sel korral, 11,67, minu aeg 11,69 ning pronksmedali omaniku ajaks märgiti 11,70, seega kokkuvõttes oli jooks väga tasavägine. Arvestades mu jooksu esimest poolt, siis olin enda ajaga rohkem kui rahul. Juba mõne aja pärast ootas ees veel teatejooks, kus minu vastutada jäi teine vahetus. Jooksu lõpetasime hõbemedali vääriliselt, jäädes alla leedu naiskonnale ning saades ajaks 45,30 sekundit. 

Järgmisel päeval toimunud 200 meetri jooksus sain ajaks 24,14 sekundit platseerudes sellega neljandale kohale. Mainin ära, et see jooks ei olnud sooritatud maksimaalsete jõuvarudega. Siinkohal räägingi paari sõnaga sellest, miks suvine hooaeg kõige meeldivamalt ei lõppenud. Juba viimases postituses rääkisin ma põgusalt sellest, kuidas alaselg on nii treeningutel kui ka võistluseelsel soojendusel tihtipeale valu teinud. Tol teisel Balti meistrivõistluste päeval läks aga tegelikult olukord niivõrd kehvaks, et veel stardipakkudele minnes ei olnud ma veel kindel, kas üldse neist välja joosta saan. Sain, ja eks adrenaliin tegi ka oma töö ära, kuid esimene 100 meetrit oli selles jooksus sisuliselt olematu. Pärast jooksu aitas hädast välja Läti koondise massöör, kes mind pikalt kangutas ja venitas. Tegelikult pidin ma osalema veel 4x400 meetri teatejooksus, kuid sellest ma ilmselgelt loobusin. Oli kindel, et hooaeg oli läbi saanud ning tuli hakata tegelema valu põhjuse otsimisega ning ravimisega.

Kuidas on läinud sügisene ettevalmistus?

Alustades kohe samal teemal, siis pärast mitmete füsioterapeutide külastust öeldi mulle, et pikemaajaline puhkuseperiood treeningutest seljatab suure tõenäosusega mu mure, seega jäin ma sellele lootma ning puhkasin kogu augusti, naastes septembris uuesti treeningutele. Probleem ei olnud aga kuhugi kadunud. Kui joosta ma enam-vähem ikkagi sain, siis hüpata oli peaaegu, et võimatu. Võtsin ühendust järjekordse uue füsioterapeudiga, kes andis mulle lõpuks ka harjutusi, mis iga nädala möödudes aina enam hüppamisele lähemale jõudma hakkasid ning minu kehahoiakule joostes/hüpates rohkem tähelepanu pöörasid. Samuti käisin nii röntgen- kui ka MRT-uuringul, kus konkreetset valu põhjust ei tuvastatud. Täna saan ma täiskiirusel valuvabalt joosta ning hüpata tartaanil viisikut kasti(ka järgnev päev!). Pikemaid hüppeid saan praegu teha pehmemal matil.

Rääkides veel üldiselt ettevalmistusest, siis viimased 1,5 kuud olen saanud teha asju juba 95% plaanipäraselt. Treeningutel teeme igakuised katseid, mis on nii kuude kui ka eelmise aasta võrdluses läinud edukalt. Ainus asi on see, et sel aastal tuleb see talvine võistlushooaeg kuidagi liiga kiirelt juba peale😀Kohati on tunne, et olen veel liiga vähe saanud valmistuda. Loodetavasti see ainult tundub nii. Oma hooaja plaanin avada ma juba selle aastanumbri sees, kui 26. detsembril võistlen koduhallis juba traditsiooniliseks saanud Karel Leetsari mälestusvõistlusel. Sisehooaja tipphetkeks saan ma pidada täiskasvanute Eesti meistrivõistlusi, mis toimuvad veebruari lõpus.

Põhjamaade ja Baltimaade meistrivõistlustelt kaks pronksmedalit!

Möödunud nädalavahetusel, 16.-17. juulil toimusid Rootsis, täpsemalt Malmös U23 vanuseklassi Põhjamaade ja Baltimaade meistrivõistlused, kus tegin kaasa nii 100 kui ka 200 meetri jooksudes. Kergejõustikuliit sellele võistlusele kahjuks koondist ei lähetanud, mistõttu jäi nii mõnelgi sportlasel Rootsi tulemata, kuna kokku läks see reis päris kulukaks. Minul tuli siinkohal õnneks klubi appi, mille üle olen muidugi äärmiselt tänulik. Kokku oli eestlasi Malmös võistlemas lõpuks 14. Võistluste põhifookus oli tegelikult Rootsi-Soome-Norra-Taani/Islandi ehk Põhjamaade omavahelisel võistlusel, kus eelnimetatud riigid olid väljas suurte koondisega, sest individuaalsete tulemuste eest koguti enda riigile punkte, mille järgi selgitati hiljem paremusjärjestus. Eesti-Läti-Leedu olid n-ö lisariigid, kes veel võistlustest osa võtsid, kuid punktiarvestuses ei osalenud.

Reis algas minul tegelikult juba kaks päeva enne võistlusi ehk 14. juulil, kui sõitsin Pärnust Riiga, et seal üks öö veeta ja järgmisel päeval sealt juba Taani edasi lennata. Riia-Kopenhaagen lend kestis õnneks väga lühikest aega, veidi üle tunni. Taani jõudes ootas ees veel umbes pooletunnine bussisõit Malmösse. Reedel saime tutvuda staadioniga ja soovi korral teha seal kerge võistluseelne treening, mida ma ka tegin.

Päev enne võistlusi välja tulnud stardiprotokolli järgi olin ma 100 meetri jooksus 12 võistleja(algselt, stardis oli meid lõpuks siiski lausa 16) hulgas isiklike rekordite võrdluses paremuselt kolmanda ajaga, hooaja parimate aegade võrdluses koguni teise ajaga starti minemas. Kokku toimus kolm jooksu, mille järgi selgitati ka kohe paremusjärjestus ehk finaaljooksu ei toimunud. Mina startisin neist kõige tugevamas A-finaalis(järgnevad jooksud olidki vastavalt B- ja C-finaalid). 

Stardist üsna hästi minema saades ja ka lõpuosa tugevalt joostes, sain ma ajaks 11,66 sekundit, millega olin enda jooksus kolmas. Taganttuul puhus jooksu ajal lubatust siiski tugevamini(3.2 m/s) ehk edetabelikõlbulik see tulemus kahjuks ei ole. Sel hetkel ei olnudki see aga niivõrd oluline. Tuli oodata vaid järgmiseid jookse, sest kui keegi sealt minust parema aja kirja saab, olen poodiumikohast ilma. B-finaalis jooksiski võitja välja minuga sama aja, kuid tuhandike võrdluses jäin peale mina, täpsemalt siis viie tuhandikuga, aga sellest piisas. Pronksmedal 100 meetri jooksus oli minu! 🎉

Foto: David Vendel

Heade emotsioonidega järgmisele päevale vastu minnes ootas ees veel 200 meetri jooks, kus stardiprotokolli järgi olin isiklike rekordite võrdluses seekord paremuselt jagamas 4.-5. kohta. Sel korral toimus kokku kaks jooksu, A- ja B-finaal, kus olin jällegi paigutatud tugevamasse A-finaali viiendale rajale, mis sobis suurepäraselt. Natukene liiga pehmelt kurviosa joostes, kuid tugevalt finišijooneni pingutades, lõpetasin ma jooksu sarnaselt eelmisele päevale kolmandana, saades ajaks 23,83 sekundit (+1.5 m/s). Juba teise jooksu võiduaeg oli minu omast kehvem, mistõttu olin võitnud järjekordse pronksmedali neilt võistlustelt! 🎉Sel distantsil ootasin ma tegelikult uut isiklikku rekordit, sest tingimused olid väga head ja uskusin, et tugevas konkurentsis olen selleks kindlasti suuteline. Pead norgu ma aga sellepärast ei lasknud, sest kokkuvõttes võitsin enda hooaja kõige tähtsamatelt võistlustelt ikkagi kaks medalit!

Foto: David Vendel

Veel tahtsin ära mainida selle, et tegelikult ei ole ma juba mõnda aega päris 100% terve olnud. Muret teeb alaselja parempool, millega on mõnel päeval tükk tegemist enne, kui julgen kiiresti jooksma hakata, kuid jällegi mõnel teisel päeval on valu kordades leebem. Maksimaalsel kiirusel joostes see probleem mind ei häiri, kuid soojendusharjutusi tehes või jooksult hoogu maha kerides ei ole tihtipeale kõige mugavam tunne. Väikestviisi abi olen saanud füsioterapeudilt, kuid eks pikemas plaanis näha ole, kas see asi siis ka lõpuks taandub või mitte. Otseselt võistlemist ei ole see kuidagi seganud, kuid mingitmoodi jälje on see endast maha jätnud küll.

Mõned treeningud siia vahele ja juba koputabki uksele uus võistlus - 23. juulil toimuvad kodulinnas Eesti karikavõistlused, kus olen stardis 4x100 meetri teatejooksus ning  individuaalselt ka 200 meetri distantsil, et anda endale veelkord võimalus isiklikku rekordit parandada.

U23 Eesti meistrivõistlustel sündis järjekordne tippmark

Alustan jutuga jällegi natukene kaugemalt - 3. juulil pidin ma Pärnu rannastaadioni kergejõustikuõhtul kaasa tegema nii 4x100 meetri teatejooksus kui ka individuaalselt 100 või 300 meetri jooksus. Teatejooks ebaõnnestus meie võistkonnal kahjuks juba esimese vahetuse ajal, mistõttu pulka me üle finišijoone seekord tuua ei saanud. Individuaalselt ma mitmel erineval põhjusel seekord siiski starti ei läinud. Päeva lõpuks ei jäänud mulle see võistlus isegi kuidagi kripeldama, sest teadsin, et mitmed palju olulisemad võistlused on see suvi alles ees.

Nädala pärast tuligi sõita juba Rakverre. Seal toimusid U23 vanuseklassi Eesti meistrivõistlused, kus olin stardis ikka nii 100 kui ka 200 meetri jooksudes. 

Esimesel võistluspäeval oli kavas 100 meetri jooks, kus üllataval kombel toimus isegi kaks eeljooksu. Üllataval, sest tavaliselt ei ole U23 vanuseklassis enam isegi kahe jooksu jagu võistlejaid, mis on suures plaanis muidugi väga kurb tõsiasi. Tegelikult oligi meid kokku kõigest üheksa, lisaks kolm väljaspool arvestust võistlevat sportlast. Eeljooksus sain ma täiesti pingevabalt joostes ajaks 12,00 sekundit, mis erilisi emotsioone minus ei tekitanud. Paari tunni pärast toimuvasse finaali pääsesin ma parima ajaga, edestades järgmist ligi poole sekundiga. Finaali suutsin ma soolojooksu tehes lõpetada kuldmedali vääriliselt, ajaga 11,89 sekundit. Tunnen, et minul mängib konkurentide olemasolu väga suurt rolli, mistõttu ei ole ma neis aegades kindlasti pettunud. Nii-öelda üksi joostes on keha tunduvalt keerulisem viia sellisesse konditsiooni, kus see suudab teha maksimaalset pingutust.

100 meetri esikolmik

Foto: Raul Mee

Järgmisel päeval toimus veel 200 meetri jooks, mille suhtes olid mul tunduvalt kõrgemad ootused, sest minu ees kuuendal rajal startis väljaspool arvestust võistlev selle suve täiskasvanute Eesti meistrivõistluste hõbemedalist. Kui pärast neid võistlusi ütlesin, et olen sel hooajal 200 meetri distantsil kindlasti ajaliselt veel enamaks võimeline, siis juba järgmine start seda ka tõestas. Ilmselt jooksin enda elu kiireimad esimesed 100 meetrit 200 meetri distantsil ning suutsin jällegi väga hästi kesta lõpuni. Ajaks sain ma uusi rekordnumbreid tähistava 23,79 sekundit, mille üle tundsin muidugi rõõmu, kuid see aeg ei paku mulle siiski veel täit rahulolu. Veel on varu 😉

200 meetri esikolmik

Foto: Raul Mee

Suures plaanis tundub, et hetkel on liikumas kõik veel ülesmäge. Järgmised võistlused toimuvad juba sel nädalavahetusel, 16.-17. juulil Rootsis, Malmös, kus osalen U23 vanuseklassi Põhjamaade ja Baltimaade meistrivõistlustel nii 100 kui ka 200 meetri jooksudes. Mõlemal distantsil on kokku üks jooks, s.t ei toimu teise ringi jookse, finaale. 100 meetri jooksu start antakse laupäeval kell 12.45 ja 200 meetri start pühapäeval kell 13.20. Jooksude startliste kuskil väljas veel ei ole, need peaksidki avaldatama alles päev enne võistluste algust. 

Võistlusgraafik jätkub veel peale Rootsist saabumistki, sest 23. juulil on toimumas Pärnus karikavõistlused, 26. juulil on plaan sõita Soome, et võistelda naiste 4x100 meetri teatejooksus ning juuli lõpus toimuvad veel Lätis, Valmieras Balti meistrivõistlused täiskasvanute arvestuses.

Võimas nädalavahetus Eesti meistrivõistlustelt!

Nüüdseks olen vahepeal võistelnud juba kahel võistlusel, millest siin kohe ka pikemalt juttu teen. Esmalt Tallinna noorte meistrivõistlused, kus osalesin väljaspool arvestust 100 meetri distantsil ning siis minu selle suve ühed kõige tähtsamad võistlused - Eesti meistrivõistlused täiskasvanute arvestuses, kus tegin kaasa nii 100 kui ka 200 meetri jooksus.

Tallinna noorte meistrivõistlustel (17.juunil) oli plaan osaleda seetõttu, et 100 meetri jooksu hetkeseisu kohta natukene paremat infot saada. Sel hooajal olin kahel korral seda distantsi juba läbinud, kui 24.mail sain Tartus kerges vastutuules joostes ajaks 12,03 sekundit ning nädal hiljem samuti Tartus 12,38(-1,9m/s). Need ajad jooksin ma aga välja sisuliselt kuu aega enne Eesti meistrivõistlusi ehk olin enam kui kindel, et vorm on kahe ja poole nädalaga tublisti paranenud, mida kinnitasid ka vahepealsetes trennides tehtud maksimaalse kiiruse testid. See tuli nüüd võistlustel lihtsalt ära realiseerida.

Ilm oli võistluspäeval häid tulemusi soosiv - oli soe ja kuiv ning kõikide jooksude ajal puhus taganttuul. Üsna tagasihoidliku stardiga sain ma umbes distantsi poolel maal tippkiiruse üles ja sealt kuni finišijooneni suutsin ma seda ka väga hästi hoida. Tulemuseks sel korral 11,82 sekundit(+1.1 m/s), mis tähistas kohe ka uut isiklikku rekordit. Sel päeval oli see küll rahulolu pakkuv tulemus, kuid teadsin, et olen eesootavates jooksudes kindlasti enamaks võimeline.

Eesti meistrivõistlused täiskasvanute arvestuses

Laupäeval, 25.juunil oli kavas 100 meetri jooks, mille eeljooksudele anti start õhtul kell 17.10. Kokku toimus kolm eeljooksu, mina neist teises. Stardist mitte kõige paremini minema saades, kuid siis kiirust aina kogudes, ületasin ma finišijoone esimesena, uue isikliku rekordiga 11,75 sekundit. Kusjuures jooksu ajal puhus isegi vastutuul 0.9 meetrit sekundis. Olin veendunud, et rohkemate konkurentide olemasolul ning taganttuule toel olen võimeline mõned sajandikud sellest ajast veelgi maha kärpima.

100 meetri eeljooks

Pärast eeljooksu massaažilaualt läbi hüpates ja veidi kosudes ootaski juba kell 19.50 finaaljooks. Sel korral õnnestus ka pakkudelt teravamalt välja joosta, kuid selle osaga on siiski veel kõvasti tööd vaja teha. Kõrvalrajal startinud Õilme Võrole jään ma jooksu esimeses pooles veel väga kindlalt alla. Kuid umbes poolel maal hakkasin ma liidrile juba jõudsamalt lähenema ning 15-20 meetrit enne finišijoont suutsin ma selle positsiooni enda kätte haarata. Seda positsiooni ma enam käest ei loovutanud ning jooksu lõppedes näitas finišikell aega 11,62, mis hiljem ametlikuna oli siiski 11,64 sekundit(+1.1 m/s)! Päris nii vägevatele numbritele ei osanud ma enne jooksu küll mõelda😀 Uskusin, et hea õnne korral suudan joosta maksimaalselt 11,70 kanti. Nii, et üllatan veel siiani ka iseennast.

Selle ajaga tõusin ma Eesti kõigi aegade naiste 100 meetri edetabelis 4.-5. kohta jagama Õilme Võroga! Samuti püstitasin ma uue Altiuse rekordi ning iseenda rekordit parandasin ühe võistlusega lausa 18 sajandikku! Lisaks võitsin ma oma esimese meistritiirli 100 meetri jooksus. Varasemalt olen sel distantsil võitnud vaid kaks pronksmedalit.

100 meetri finaal

100 meetri Eesti meistritiitel käes

100 meetri esikolmik

Pühapäeval, 26. juunil astusin võistlustulle ka poole pikemal distantsil - 200 meetri jooksus. Kui eelneval päeval oli ilm olnud väga soe ja mõnus, siis pühapäeval tõusis temperatuur üle 30 kraadi, millega oli juba väga keeruline toime tulla. Eeljooksude start anti õhtul kell 16.20. Neid oli kokku kaks, mina neist jälle teises. Stardipaigas tuli eelnevalt oodata umbes 20 minutit, mille ajal paistis terve aeg päike lagipähe. Eeljooksus hoidsin teadlikult viimased 50 meetrit end veidi tagasi, et (eriti sellise ilma puhul)midagi ka finaaliks sisse jätta. Finišijoone ületasin esimesena ajaga 24,19 sekundit(+0.9 m/s), millega pääsesin ka kõige paremana õhtusesse finaali. Selliselt joostes olin ma selle aja üle isegi heasmõttes pisut üllatunud. 

200 meetri eeljooks

Praeguse(vasakul) ja endise(paremal) treeningkaaslasega

Õhtune finaal tõotas tulla üsna põnev, sest lisaks minule oli kohal eelmise aasta Eesti meister sel alal ning eelneva päeva 100 meetri jooksu hõbemedalist. Neljandat korda soojendust tegema minnes andsid jalad ka selgelt märku, et koos eelneva päevaga on kolm jooksu juba ikkagi jalas ja viimaseks jõuprooviks tuleb üritada need järelolevad energiavarud veel kuidagi kokku kraapida. Finaaljooksu ajaks oli õhutemperatuur õnneks mõned kraadid ka langenud. Kogu kurviosa üsna passiivselt joostes ei tulnud ma lõpusirgele kindlasti mitte liidrina. Sealtmaalt hakkasin aga järjest tõusma ning suutsin lõpetada jooksu teise meistritiitli vääriliselt, ajaga 23,82 sekundit(+0.4 m/s), mis on järjekordne isiklik tippmark! Selle jooksuga ei saa ma hetkeseisu arvestades veel sugugi rahule jääda, sest tunnen, et värskemana joostes oleksin võimeline veel kiiremaks jooksuks. Arvestades, et käes on alles juunikuu lõpp, siis kindlasti saabub hooaja jooksul veel see võimalus, kus ma sel distantsil end veelgi säravamast küljest näidata saan!

Uute rekordnumbritega tõusin ma Eesti kõigi aegade naiste 200 meetri edetabelis samuti 4. kohale(kuid seda ei pea ma siiski kellegagi jagama😀)! Püstitasin uue klubirekordi ning parandasin enda eelmist rekordit 14 sajandiku võrra.

200 meetri esikolmik

Fotod: Marko Mumm ja Kristi Sits

Nende kahe päeva kokkuvõtteks saaksin öelda veel seda, et tingimused olid sel korral tõesti ideaalsed või vähemalt ideaalilähedased. Olin veendunud, et suudan püstitada neil võistlustel uued isiklikud rekordid, kuid kahe meistritiitli võitmises ma see-eest nii veendunud kindlasti ei olnud. Tundub, et olen teinud treeningutel õiget asja, sest uut arenguhüpet ootasin ma juba pikisilmi! Kindlasti on mind nende tulemusteni aidanud ka hea trennisisene konkurents.

Õnneks on terve juulikuu võistluste poolest veel üsnagi tiheda graafikuga. Järgmisena võistlen ma 3.juulil Pärnu rannastaadioni kergejõustikuõhtul, kus osalen naiste 4x100 meetri teatejooksus ning individuaalselt ka 100 või 300 meetri jooksus. Pärast seda ootavad ees U23 vanuseklassi Eesti meistrivõistlused Rakveres ning seejärel Põhjamaade ja Baltimaade meistrivõistlused U23 vanuseklassile Rootsis, Malmös. Viimast pean ka enda selle suve kõige olulisemaks etteasteks.

Esimene 200 meetri jooks pakkus häid emotsioone

Möödunud nädala kolmapäeval, 8.juunil võistlesin ma Espoos Motonet GP nimelisel võistlusel, kus tegin enda hooaja avastardi 200 meetri jooksus. Kokku toimus naiste arvestuses kolm jooksu: A-, B- ja C-jooks, millest C oli võistlejate isiklike rekordite põhjal kõige nõrgem jooks ning A kõige tugevam. Nagu ka juba eelmises postituses olevast stardiprotokollist näha oli, startisin ma B-jooksus, kus olin isiklike rekordite võrdluses jooksu favoriit. Minu jooksule anti start õhtul kella poole seitsme ajal. 

Mõned tunnid enne jooksu algust staadionile jõudes ei tundnud ma end just suurepäraselt. Olin pisut uimane ja pea valutas kergelt. Soojendusel suutsin end siiski piisavalt hästi käima saada ja jalad tundusid all päris kerged. Seekord pidid võistlejad tegema soojendust staadioni taga oleval kunstmuruväljakul, kus näiteks naeltes jookse ei saanud eelnevalt üldse proovida. Õnneks on see olukord seal ajutine, sest peagi ilmub staadioni taha ka suuremat sorti sisehall, kus saab siis edaspidi soojendust läbi viia. 

Mõned minutid enne minu jooksu startis veel meeste B-jooks, mille ajal puhus taganttuul 1.7 m/s, misõttu lootsin, et ka naiste jooks võiks toimuda taganttuule toel määrustepärastes oludes. Suutsin seekord stardist esimesi samme pisut paremini välja joosta, kui tavaliselt, kuid üldiselt ei olnud jooksu esimene pool ehk kurviosa veel päris nii terav, kui ta olla võiks. Kurvist väljusin alles kolmandana, kuid umbes 80 meetrit enne lõppu tundsin, et jõudu on veel küllaga ning tõusin jooksu liidriks. Sealtmaalt suutsin vahet konkurentidega igal sammul veelgi pikendada. Jooksu lõppedes seisid finišikellal numbrid 23,84. Kaua ei pidanud aga ootama, kui sain teada, et paraku puhus selle jooksu ajal taganttuul 2.4 meetrit sekundis, mistõttu ei saanud neid numbreid siiski uueks isiklikuks rekordiks pidada. Aga see polnudki sel korral kõige olulisem. Palju olulisem oli info, mis ma sellest jooksust sain. Sain juurde enesekindlust, et liigun asjadega õiges suunas ja kaks nädalat enne Eesti meistrivõistlusi on vorm juba väga hea. Faktiks saab pidada ikkagi seda, et teist korda elus õnnestus 24 sekundi piir siiski alistada. Tund aega hiljem toimunud A-jooksus olid minust paremad vaid kolm esimest aega, seega kokkuvõttes mulle nendelt võistlustelt neljas koht.

Lõpetuseks tahaksin veel öelda, et Soome võistlused on alati suurepäraselt korraldatud ning seal riigis võistelda on iga kord puhas rõõm. Tore on ka tõdeda, et järgmise aasta U23 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlused leiavad aset 13.-16. juulil just sellel samal, Leppävaarani staadionil. Sinna kvalifitseerudes on mul vähemalt väga hea emotsioon ja mälestus sellest staadionist juba olemas.

Ühe nii-öelda kontrollstardi teen ma enne eestikaid aga veel. 17. juunil võistlen Kadrioru staadionil väljaspool arvestust Tallinna noorte suvistel meistrivõistlustel 100 meetri jooksus. Peale seda jääbki täpselt nädal Eesti meistrivõistlusteni, kus leiab mind nii 100 kui ka 200 meetri nimekirjast.

Välishooaeg jätkub täiel rinnal

Oma suvise hooaja esimese individuaalse võistlusstardi tegin ma 24. mail Tartus, kus toimus KEVEK ja Tartu Kalev staadionijooksu sarja II etapp. Esialgne plaan oli teha avastart mõnel väiksemal võistlusel, kus ei peaks kohe Eesti paremikuga mõõtu võtma, kuid päris nii see ei läinud. Naiste 100 meetri stardinimekirjast leidis nii mõnegi oma ala tipu. Soojendusel tundsin end sel päeval väga hästi, mistõttu julgesin ka prognoosida endale aega 12 sekundi piirile. Nii proovistardid kui ka reaalne võistlusstart seekord kõige paremini veel ei õnnestunud, mistõttu jäi jooksu esimene pool kehvemapoolseks, kuid jooksu teise osaga võis nii tehniliselt kui ka kiiruslikult kindlasti rahule jääda. Finišijoone ületasin ma napilt kolmandana, ajaga 12,03 sekundit. Jooksu ajal puhus vastutuul 0,4 m/s. Kui proovida siin millegagi võrrelda, siis eelmisel aastal tegin ma oma esimese 100 meetri jooksu 6. juunil, mil sain ajaks 12,01 sekundit ehk sel aastal kaks nädalat varem sisuliselt samas seisus olla on ainult positiivne märk.

Nädal hiljem võistlesin ma ka juba eelmises postituses mainitud Gustav Sule mälestusvõistlustel. Kavas jällegi 100 meetri jooks. Jookse toimus kokku kolm, mina neist viimases kõige äärmisel seitsmendal rajal. Paraku olid ilmastikuolud sel päeval osaliselt võistlejate vastu, sest temperatuur oli väljas küll täpselt paras, kuid jooksma pidime me tugevas vastutuules(-1.9m/s). Täpselt poolel distantsil tundus vastutuul ikka nii jõuliselt tugev, et sellest pidi end konkreetselt hambad ristis läbi suruma. Selle tulemusena kannatasid ka kõikide lõppajad ja seetõttu ma täpset hetke ülevaadet paraku sellest jooksust ei saanudki. Suures plaanis oli võistlus siiski nauditav ning ka auhindades ei pidanud pettuma 😉

Fotod: Diana Jesin

See pole veel kõik. 4. juunil toimusid uuel Jõhvi staadionil Eesti teatejooksude meistrivõistlused, kus jooksin Altiuse võistkonnas Väike-Rootsi teatejooksu(100+200+300+400) kolmandat vahetust ehk 300 meetrit. Uskusin juba enne starti minekut, et võistkond on meil tugev, kuid aega 2.12,77 poleks ma julgenud pakkuda. Sellega võitsime ka naiste arvestuses kindlad kuldmedalid ning parandasime klubi rekordit lausa 6,18 sekundiga. Ilmselt oli see koosseis ka parim, mis üldse kokku andis panna. Kommenteerides enda osa individuaalselt, siis usun, et suutsin teha üsna korraliku jooksu. Alustasin julgelt, lõpus kinni ei jooksnud ning päris tühjaks end pigistama ei pidanud. Pulga võtsin vastu teisena, kuid andsin üle viimase vahetuse jooksjale esimesena ehk tegin enda osa ootustele vastavalt ka ära.

Fotod: Marko Mumm

Järgmisena olen ma võistlustules juba homme, 8. juunil Soomes, täpsemalt Espoos, kus toimub Motonet GP nimeline võistlus. Starti asun ma seekord 200 meetri jooksus, et enne Eesti meistrivõistlusi(25.-26.06) ka sel alal vormi testida. Võistlus ise on kõrgetasemeline, mida kinnitab ka allolev stardinimekiri. Kindlasti leiab võistlustest üsna pea ka otseülekande lingi. Edasine võistluskalender on veel lahtine, kuid suure tõenäosusega ma enne Eesti meistrivõistlusi veel kuskil mõne stardi ikkagi teen.