Möödunud nädalavahetusel, 19.-20. veebruaril olin ma enda vanuseklassi Eesti meistrivõistlustel stardis kolmel alal - 60 ja 200 meetri jooksudes ning esmakordselt Eesti meistrivõistlustel üksikalana ka kaugushüppes. Proovisin võistlustele seekord vastu minna nii, et konkreetseid eesmärke jooksudes ajaliselt ma enda jaoks ei pannudki. Kuna kaugust sain ma hüppama minna täiesti pingevabalt, st ma ei olnud seal favoriit ning minult ei oodatud midagi konkreetset, siis otsustasin ka jooksualadele vastu minna just vaimselt nii rahulikult kui võimalik, et saaksin kogu võistlust nautida rohkem, kui tavaliselt.
Esimesel võistluspäeval ootas ees ainult 60 meetri jooks, kus toimus kokku kaks eeljooksu. Minuga samas jooksus startis ka väljaspool arvestust võistlenud Kristin Saua(PB 7,56), mis pani mind kohe eeljooksus tugevalt pingutama. "Suureks üllatuseks" start kõige paremini mul ei õnnestunud, kuid edasine osa jooksust tundus nii mulle endale kui ka treenerile täiesti okei, liikusin küll. Finišijoone ületasin ma Saua järel teisena ajaga 7,75 sekundit, mis on sel hooajal paremuselt minu kolmas tulemus. Hea meel oli endal kindlasti selle üle, et seis ei ole enam nii kehv, kui seda oli jaanuari keskpaigas. Tunnike hiljem alanud finaaljooksu pääsesin ma selle ajaga koguni esimesena, kuid seal juhtus kõige halvem asi, mis üldse juhtuda sai ehk tegin valestardi ja sinna see jooks läks. Mis siis juhtus? Ma ei tea isegi, kuid kõige loogilisemaks seletuseks olen ma enda jaoks välja mõelnud selle, et olin natuke liiga ahne ja tahtsin selle kuldmedali nii hirmsasti juba enda kaela lasta riputada. Jutu algul just rääkisin, kuidas üritasin jooksudele vastu minna tavapärasest rahulikumalt, kuid kui teisena finaalipääsenu aeg oli minu omast vaid kolm sajandikku kehvem, siis ilmselgelt olid närvid ikkagi natukene rohkem pingul.
Õnneks suutsin ma üsna kiirelt tehtu peast välja visata, sest järgmisel päeval ootasid ees uued alad, kus olid ka uued võimalused. Esimesena siis kaugushüpe, milles olen võistlenud see talv eelnevalt kahel korral. Jaanuari alguses hüpatud 5.75 ja jaanuari lõpupoole hüpatud 5.51. Proovihüpped midagi erilist ei tõotanud, kuid tunne oli jalgades hea. Esimesel hüppel sain kirja kohe minu jaoks pigem hea tulemuse 5.65, teisel ja kolmandal hüppel lisa ei tulnud, kui hüpete pikkusteks mõõdeti vastavalt 5.52 ja 5.54. Kusjuures kolmas hüpe ise oli äratõuke poolest oluliselt parem, kui eelmised, kuid lohakusest on mul tihti halb komme maandudes vasak käsi enda seljataha maha jätta, mis on ennegi mulle tulemuse poolest kõvasti maksma läinud, sest käejälg on liival 20-30 sentimeetrit(kui mitte rohkem) tagapool, kui ülejäänud keha maandumisjälg. Finaalkatsetele pääsesin ma tulemusega 5.65 paremuselt kolmandana, minust eespool oldi tulemustega 5.75 ja 5.76. Neljandal katsel suutsin ma maandudes käed palju paremini ette kaasa tuua, kuid kahjuks tuli sellest hüppest napp üleastumine. Viiendas voorus suutsin ma tõusta aga võistluste liidriks tulemusega 5.85, mis on ka minu uus isiklik rekord. Ka viimane kuues hüpe oli väga pikk, kuid kahjuks jällegi napi üleastumise tõttu mõõtmisele ei läinud. Konkurendid oma viimastel hüpetel minu parimast hüppest rohkemat ei suutnud, mistõttu võitsingi ma kaugushüppes kuldmedali 😮 Hõbemedali tulemus oli sel korral 5.80 ja pronksmedal saadi tulemusega 5.76.
Peale kaugust tuli minna jooksma veel 200 meetri jooksu, mille samuti võitsin ajaga 25,26 sekundit. Hõbemedal võideti ajaga 26,73 sekundit ja pronks täpselt 27 sekundilise ajaga ehk päris külg-küljeti ei olnud mul seekord jooksu ajal kellegagi pingutada. Arvan ise, et varu on jooksus veel umbes täpselt nii palju, et 25 sekundi piiri suudaks ma kõige hea kokkusattumisel see talv veel alistada, kuid sellest enamat ma siit praegu enam välja ei võluks. Jooks ise nägi üsna sarnane välja veebruari algul joostud Läti jooksuga, kus algus oli paljulubav, kuid teine pool distantsist vajus täiesti ära. Seda, et ma jaksaksin paremini lõpuni kesta enam nädala ajaga trennides kuidagi oluliselt muuta ei saagi, kuid loodan, et suudan selle ühe võimaluse veel hästi ära kasutada, kui seda distantsi veel uuel nädalavahetusel täiskasvanute Eesti meistrivõistlustel jooksma asun.
Kokkuvõtvalt saab öelda seda, et kaugushüppe kuldmedal ja isiklik rekord päästis mu seekordsest ebaõnnestumisest. 60 meetri valestart ja 200 meetri pigem ikkagi kehv aeg läheksid negatiivsemale poolele, kuid kaugushüppe meistritiitel ning 60 meetri eeljooksust saadud hea aeg kindlasti positiivsele poolele. Kaugushüppe medali üle olen ma topelt õnnelik veel justkui seetõttu, et kui eelmisel päeval 60 meetris sellise käki kokku suutsin keerata, siis kaugusest sain ma selle kõige säravama medali ikkagi endale nii, et ma isegi ei osanud seda oodata.
Sel nädalavahetusel toimuvad siis eeldatavasti minu viimased võistlused sel talvel - täiskasvanute Eesti meistrivõistlused, kus lisaks eelmainitud 200 meetri jooksule, mis toimub pühapäeval, olen stardis laupäeval ka 60 meetri jooksus. Tuleb teha viimane pingutus ja loodetavasti sünnivad siis ka head tulemused.
