Trummipõrin

Olen nüüd natuke ajast maha jäänud siia kirjutamisega, aga parem hiljem kui üldse mitte kunagi :)

27.-28.06 ehk eelmise nädala neljapäeval ja reedel toimusid Rakveres enda vanuseklassi Eesti meistrivõistlused, kus osalesin 200 ja 400 meetri jooksudes.

Esimesel päeval oli kavas 400m, mis oli siis juba teatavasti mu viimaseks võimaluseks joosta ära aeg 57,00 mis on olümpiafestivali normatiiv. Neljapäevane ilm oli väga halb, sadas vihma ja oli jahe. Lisaks oli enne jooksu end stardinimekirjast maha võtnud kõige tõsisem konkurent. Kohe kindlasti ei aidanud sellised olud mul head jooksu teha, kuid proovima siiski pidi, sest peas oli ainult see mõte, et hiljem mul mingit võimalust enam kuidagimoodi olla ei tohiks. Minu jooksus olid  sellised keskmiselt ühe minuti jooksjad, seega sain nad juba esimese 100 meetri lõpuks kätte ja edasist jooksu tuli juba ise juhtida. Kahjuks ei ole vähemalt minul sellised ''ise vedamise'' jooksud kunagi head tulnud, sest kaob ära see kõige vastikum pinge ja sõna otseses mõttes rõve tunne, mida on mul 400 joostes alati vaja, et saada hea aeg kirja. Kui mul on 200 meetri jooneni jõudes selline tunne, et no annaks lihtsalt otsad ning minust on veel tugevaid konkurente eespool, siis sel hetkel ma juba tean, et jooks peaks suure tõenäosusega tulema hea, sest esimesed 200 on joostud hästi ja lõpp tuleb lihtsalt ära kannatada. Rakveres joostes olin ma sellisest tundest päris kaugel. Finišijoone ületasin ajaga 58,10 ja kuldmedal oli minu.

AGA, ma sain siiski Bakuuse! :)))) Kuna koondis pidi kokku tulema 16-liikmeline ning normatiivi tegid ära vaid 8 sportlast, siis pandi ülejäänud koondis paika selle alusel, kes olid kõige napimalt jäänud koondisekohast ilma. Minul oli puudu jäänud 400 normist 3 sajandikku ning tänu selle Soomes joostud 57,03le saingi ma ikkagi peale. Sellest uudisest sain ma teada alles laupäeval, mitte peale jooksu. Kurvad emotsioonid olid nii kiiresti kadunud!

Reedel ootas veel ees 200m jooks, kus tulin ajaga 25,00 hõbemedalile. Eks eelmisest päevast olid jalad veel väsinud, kuid andsin seal veel endast kõik, mis suutsin. Ilm oli reedel palju parem kui neljapäeval, oli soojem aga jooksu ajal puhus ka tuul lubatust kõvemini +2.7 m/s seega arvesse see jooks sisuliselt ei lähekski niikuinii.

Kahe päeva lõppedes olin nii kuld- kui hõbemedali omanik ning selle üle oli vaid hea meel, kuid muidugi tuli suurepärane uudis alles natuke hiljem, mille üle olen ikka kõige rohkem õnnelik!! Tundub, et see vaev ja pinge oli kõik seda väärt, sest 19.juulil olen juba Bakuu poole teel. Minu jooks toimub seal 22.juuli õhtul.

Enne seda võistlen veel Pärnus Rukkilillemängudel 9. ja 10.juulil, kus saan alles hooaja teise stardi teha 100m jooksus ja lisaks jooksen veel 200m.

Anname veel trennides viimaseid lihve vormile, et Bakuu jooks läheks hästi ja ma ei jõua juba ära oodata, millal sinnapoole teele saab asuda!