Olen selle postituse tegemist korduvalt edasi lükanud, sest selle aasta välishooaja lõpp tuli kuidagi ootamatult ja poolvigasena, mistõttu ei tahtnud ma sellele enam mõnda aega tagasi vaadata. Viimati jõudsin ma siin kommenteerida enda möödunud suve tähtsaimat võistlust - U20 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlused. Sellest jutustamisest on nüüdseks juba neli kuud möödas ja tekib küsimus, et kas kuulutasin peale seda enda hooaja lõppenuks? Päris nii see siiski polnud.
Kerin nüüd ajas päris palju tagasi. Olgugi, et tervislik seisund ei olnud mul sel suvel eriti kiiduväärne, otsustasime treeneriga, et proovime võtta sellest olukorrast lihtsalt parima, mis võtta annab. Peale Euroopa meistrivõistlusi oli esmalt plaanis võistelda veel U20 vanuseklassi Balti meistrivõistlustel. Võistlused leidsid aset 31.07-1.08 Lätis, Ogres. Seal tegin ma kaasa nii 100 kui ka 200 meetri jooksudes ning lisaks veel 4x100 meetri teatejooksus.
Esimesel päeval oli kavas 100 meetri jooks ning ka teatejooks. 1,8 meetrises vastutuules suutsin Leedu konkurendi järel saavutada teise koha, ajaga 12,10. Vägagi võimalik, et siit oleks sündinud hooaja parim tulemus, kui pooleteisemeetrine tuul oleks tol korral puhunud vastupidises suunas, kuid jällegi, "oleksid" ei maksa suurt midagi. Hõbemedal käes, järgmisena ootas ees 4x100 meetri teatejooks, kus läksime võistkonnaga jahtima ikka seda kõige säravamat medalit. Koosseisu kuulusid meil sel korral vahetuste järjekorras Annabel Raudsepp, Grette-Ly Mäesalu, Marit Kutman ja mina. Jooks õnnestus väga hästi, sest esikoha võtsime me ajaga 47,00, edestades Leedut 46 sajandikuga. Läti võistkond kahjuks seekord teatepulgaga finišisse ei jõudnudki.
Järgmisel päeval tuli joosta veel 200 meetri distantsil, kus saavutasin esikoha tulemusega 24,62 (-1,5 m/s). Kahjuks olid sel võistlusel tuuleolud täpselt vastupidised sellele, mida oleks üks sprinter soovinud, kuid rahul tuli kindlasti olla kahe kuld- ja ühe hõbemedali üle.
Mis sai U20 vanuseklassi maailmameistrivõistlustest, kuhu olin taganud enda pääsme 200 meetri jooksu, kui alistasin Tallinnas toimuvatel U20 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlustel ühe sajandikuga MM-i normatiivi(norm 24,35)? Lühidalt öeldes läks nii, et Keeniasse ma ei sõitnud. Ma ei hakka väga pikalt seda olukorda kommenteerima, sest pooleldi võeti selline otsus vastu hoopis kolmanda isiku poolt, kelleks polnud mina ega ka mu treener. Võistlusele tahtsin ma ise väga minna, kuid lõpuks sai määravaks mu tol hetkel ravitav tagareis, mistõttu oleks jooksmine seal olnud liiga suur risk. Hooaeg lõppes mul seega 1. augustil, peale mida ravisin ma edasi oma jalga, tegin natuke ka trenni ja nautisin lihtsalt suve.
Mäletatavasti lõpetasin ma kevadel ka gümnaasiumi, mistõttu kolisin ma nüüd sügisest Tartusse. Ülikooli asusin ma algselt õppima ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialale, kuid juba kahe kuu möödudes sain ma aru, et valitud eriala ei ole siiski päris mulle, mistõttu jääb ülikool praegu oma uut aega ootama. Tartusse tulemisega kaasnes muidugi ka treeneri vahetus, kelleks on nüüd Tiina Torop. Treeningud on Pärnuga võrreldes ikka veidi erinevad, millega kohanemine võtab omajagu aega. Siinsel treeningu ülesehitusel on väga suur rõhk pandud oma keha tundma õppimisele, milles on mul arenguruumi veel ikka üsna palju. Üldiselt on kõik läinud trennides siiani suurepäraselt ja eks me näe, mis eesootav sisehooaeg endaga kaasa toob. Suuri lootusi või ootusi ma endale panna ei saa, sest praegu on olnud kõik mingitmoodi uus ja teistsugune, aga loodan väga, et mu kehale see kõik ka sobib! Kuna ma ei pea hetkel enam kooliga seotud toimetusi tegema, on mul nüüd ka rohkem aega lihtsalt iseenda ja treeningjärgse taastumise jaoks, millele olen varasemalt võib-olla liiga vähe keskendunud, kuid mis on sportlase jaoks väga oluline.
Oma talvise hooaja peaksin ma avama 26. detsembril, kui Pärnus toimub 13. Karel Leetsari mälestusvõistlus. Usun, et oma koduhallis esimene start teha, saab olema väga mõnus!