Väike tagasilöök

23.01 toimusid enda koduhallis Pärnu linna ja maakonna koolinoorte meistrivõistlused, kus osalesin 60m jooksus ja vahelduseks ka kuulitõukes.

Kuna see võistlus ei ole just kuigi suur ja oluline, siis oli raske sealt jooksust midagi head oodata, aga üritasin end siiski võimalikult hästi valmis panna. Paraku on vist enamustel spordialadel nii, et mida vanemaks saad, seda vähem osalejaid vanuseklassis on ja kuna see võistlus oli ka suhteliselt väike, siis oligi nii, et U20 vanuseklassile toimus kohe nii-öelda finaaljooks, sest meid oli ainult ühe jooksu jagu, isegi veel vähem.
Jooksin praktiliselt ainult enda trennikaaslastega koos ehk selline trenni kiirenduse tunne oli lihtsalt :D Ajaks sain 7,95 mis selline täiesti keskmine minu puhul, pigem kehvake ikka, kui rekord 11 sajandikku parem. Ei olnud sellises võistluse meeleolus lihtsalt.
Osalesin veel kuulitõukes, kus esimest korda vist üldse elus võtsin kätte 4 kilose kuuli ja lennutasin seda viimasel kuuendal katsel 9.04m kaugusele. See vist on enamvähem okei, kui 1kg kergema kuuliga olen tõukand ca 1,7m rohkem.

26.01 toimusid Tallinnas karikavõistlused, kus olin kirjas 300m ja 4x200m teatejooksu ühe liikmena. Ootasin esimest jooksu väga, sest tahtsin näha, kuidas praegu vastu pean sellisel natuke pikemal distantsil. Jaanuari algul jooksin 150m küll päris hea ajaga, mis näitas et seis peaks täitsa hea olema, aga nüüd oleks veel paremini aru saanud sellest. Alustasin enne jooksu soojendusega ja kui naeliku jalga sain pandud ja mõne kiirenduse joostud, andis tagareis paar teravat torget. Olen ennegi seda valu tundnud, kuid siis kergemalt ja see pole mind otseselt kuidagi hullusti häirinud, kuid seekord oli valu tugevam ja ei olnud mõtet riskima minna.

Nüüd olen mõned päevad see nädal teinud natuke teistsuguseid trenne, et jalg palju koormust ei saaks. Kiireid jookse pole praegu üldse teind.
Teisipäeval toimub Martin Kutmani mälestusvõistlus Tartus, kuhu oli algselt plaan minna enne pühapäevast asja, aga enam ei tea, mis sellest saab, tahaks väga minna muidugi kui võimalik. Üldse kaugel ei ole ka eestikad, juba 16 päeva pärast. Loodetavasti vähemalt seal saab ikkagi mõnel pikemal sprindidistantsil end proovile panna, aga enne tahaks ikka kindel olla, et jalaga okei.

Head märgid

Kohe uue aasta teisel päeval toimus Tallinnas teivashüppe GP, kus lisaaladena sai võistelda veel tõkkejooksus, kuulis ja 150m jooksus. Viimasena mainitud alal tegin kaasa ka mina. Nagu eelmisel korral juba öelda jõudsin, siis aastatagune aeg ja ka rekord oli mul sel distantsil 19,26.

Jõudsime Tallinnasse juba enne 11 hommikul ja minu vanuseklaasi jooksud algasid alles poole viie ajal õhtul. Aega oli seega palju, aga sellest polnud palju hullu. Enne soojendust sain isegi korra silma kinni lasta, et enda etteaste ajaks natuke rohkem puhanum oleksin.

Enne soojendusega alustamist tundsin end hästi ja suhteliselt kergelt, seega tegin lühema ja kergema soojenduse kui tavaliselt, sest tahtsin proovida, kas see annab teistsuguse tunde, kui tavaliselt. Neljapäeval enne oma starti tundsin ma jälle üle pika aja, et mu süda lööb enne pakkudele minemist kiiremini ja peopesad higistavad rohkem kui tavaliselt(viimati võisteldes, ehk suvel tundsin ma seda ainult mõnel üksikul võistlusel). Võib-olla oli asi ka selles, et olin eelnevalt välja öelnud, et tahaksin kindlasti 18 sekundi sisse joosta ja see, kui ma olen juba midagi kuskil välja öelnud, paneb mind ka kordades tugevamalt töötama selle asja nimel. Lühidalt öeldes mulle väga meeldis, et ma tundsin end jälle, nagu päris võistlemas :D

U20 vanuseklassis oli kokku 3 jooksu. Startisin neist viimases koos treeningkaaslase ja veel 4 teise võistlejaga. Jooksu esimene pool ei olnudki mul seekord nii krobeline, kui ta mul enamasti on. Üritasin kohe kiirelt end käima saada, julgelt algusest peale joosta ja endast kõik anda. Ületasin finišijoone esimesena ja nägin aega 18,77. Kuigi ma enda emotsioone just väga tihti võistlustel välja ei näita, siis võin kindlalt öelda, et seda aega nähes langes justkui kivi südamelt ja sain tunda väga suurt rahulolu. Sain kinnituse, et olen veel suuteline häid aegu jooksma. Parandasin eelmise aasta tulemust 49 sajandikuga ja kellele see aeg suurt midagi ei ütle, siis naiste arvestuses oleksin olnud sellega teine Kreete Verlini järel ja minust tahapoole oleksid jäänd ka veel mõned väga kiired jalad.

Hetkel on hooaja esimesed 2 võistlust läinud üllatavalt positiivselt, millega olen olnud väga rahul. Muidugi on tööd teha veel palju ja lõdvaks ei tohiks kordagi lasta, aga selliste võistlustulemuste pealt nagu mul praegu olnud on, on päris hea edasistele trennidele vastu minna.

Täpselt ei teagi, kus ma järgmisena võistlen, aga jaanuari lõpus on karikavõistlused, kus päris kindlasti osalen. Loodetavasti saab enne seda kuskil veel rajale astuda.