Hooaja avavõistlusest

Eile tegin otsa lahti oma talvise võistlushooajaga, kui toimusid järjekorras juba 11. Karel Leetsari mälestusvõistlused. Mulle meeldib, et siiski on see üks võistlus veel jäänud, mis toimub vana-aasta sees, sest muidu sügisel treeninguid alustades tunduvad need talvised võistlused nii kaugel uues aastas olevat.

Lisaks on hea, et esimese võistluse saab teha just enda koduhallis, sest nii on kuidagi kindlam ja mugavam tunne. See võistlus pole minule kunagi olnud selline tulemuste tegemis koht, sest esiteks hooaja esimesel võistlusel on vähemalt minul raske kohe rekordit või selle lähedast tulemust tegema minna ja teiseks on see siiski mälestuvõistlus ning seal lihtsalt osalemine tekitab juba sees hea tunde.

Aga räägib siis natuke kuidas mul seal läks ka. Osalesin 60m jooksus, mis õnneks minu vanuseklassil oli päris ees ajakavas ehk sai ruttu ära tehtud, ei pidanud kaua närveldama ja peale jooksu sai kohe teisi alasid vaadata ja teistele pöialt hoida.

Eeljooksus sain ajaks 7,97- jooksul iseenesest ei olnud väga vigagi, kui esimesed 20m välja arvata. See tähendab start ei ole mul kunagi trump olnud. Liiga kiirelt lükkan ülakeha püsti ja sammud venivad ka stardis kuidagi liiga pikaks, aeglaseks. Kui hoo lõpuks sisse saan, siis edasi on pilt juba tunduvalt kenam. Ees ootas veel finaal, kus panin väikseks eesmärgiks jooksu teises pooles veel rohkem tööd teha, sest tundsin et ka seal oli varu veel kindlasti sees(rääkimata eelmainitud stardiosast).

Finaal toimus juba ca poole tunni pärast ehk aega oli vähe ja see mulle pigem meeldis. Finaalis sain ajaks 7,92. Hooaja alguse kohta polegi nii paha. Ise mõtlesin küll enne võistlust, et 7,88-7,90 oleks see aeg millega oleksin rahul olnud, aga ega see 2 sajandikku rohkem ka nii midagi hullu ole.

Selle ajaga võitsin võistlustel esikoha. Teiseks tulnud trennikaaslase aeg oli 8,17.

Kui keegi ei teagi, mis see 7,92 minu kohta ütleb, siis rekord on mul eelmisest talvest joostud 7,84.  Ei saa siin küll midagi eriti lahkama hakata, sest oli hooaja esimene võistlus ja küll tähtsamad võistlused alles ees ootavad, kuid tundsin sel võistlusel et kuidagi ei olnud veel päris sellist õiget võistlustunnet sees ning ei suutnud lihtsalt täiega pingutada. Võimalik, et asi oli ka puuduvates konkurentides. Eks järgmistel võistlustel näha ole, kas suudan end rohkem kokku võtta.

Järgmised võistlused, millest osa olen võtmas toimuvad juba uue aasta teisel päeval ehk 2.jaanuaril Tallinnas, kus olen jooksmas 150m jooksu. 2018 aasta alguses ma seal võistlusel ei osalenud tervislikel põhjustel, kuid 2017 aastal oli mu 150m aeg nendel võistlustel 19,39. Eks näis, kas saab see 2 aasta tagune aeg nüüd üle joostud ja kui saab, siis juba mitme sajandikuga :)

60 meetri finaal, mina kolmandal rajal

Kuidas vahepeal läinud on?

3 nädalat olen vahepeal jälle trenni teinud ja ütleks, et kõik on läinud enam-vähem plaanipäraselt. Enam-vähem sellepärast, et eelmise nädala lõpus jäin järsku haigeks. Neljapäeval tundsin end juba natuke kehvasti ja reede hommikul oli asi juba väga hull. Reedel oli plaanis minna Käärikule Kergejõustikuliidu ühislaagrisse ning olla seal kuni pühapäevani, kuid haiguse tõttu jäi see kahjuks ära. Reede-laupäev olin täiesti pikali maas, aga pühapäeval hakkas asi juba palju paremaks minema ja esmaspäevaks oli juba täitsa normaalne tunne tagasi. 

Kui see asi aga välja jätta, on ülejäänu kõik hästi läinud.

Trennid on ikka siiani suhteliselt suure koormusega ja iga trenni lõpus tunnen, et tehtud on palju ja tehtud on ka hästi. 

Kuna ma käin ikkagi ka koolis, siis minult on mõned korrad küsitud, kuidas jaotan aega kooli ja trenni vahel. Kas mul ei ole palju koduseid töid ja kas ma ei ole ööd otsa üleval õppimise tõttu ning seetõttu järgmimsel päeval on mul trennis raskem? Ma võtan asja nii, et kui koolis on asjad korras ja tehtud, on trenni palju lihtsam teha ning saan teha trenni alati nii palju kui vaja. Mul on kindlasti mõnikord selliseid õhtuid, kus pean olema kauem üleval kui võiksin, kuna õppida on palju ja lihtsalt tegemata jätta ma asju ei suudaks. Olen proovinud teha nii, et nädalavahetusel teen võimalikult palju kooliasju ette ära ja siis on uuel nädalal natukenegi kergem.

Hinnetega on nii ja naa. Põhikoolis olid mul üpris head hinded ja ebaõnnestunuid töid sattus ette väga harva. Gümnaasiumis on kõik teistmoodi ja niisama õppimata jättes töid tegema minna päris ei saa(vähemalt mina). Hinded on küll gümnaasiumiga natukene langenud, kuid üldpilt ei ole kindlasti mitte nii hull, et see mõjutaks trennitegemist.

Ma ei ole kunagi mõelnud, et trenn oleks tähtsam kui kool(kuid ei ole mõelnud ka vastupidi :D), seega annan parima, et mõlemaid hoida võrdselt heas seisus. Arvan, et olen siiani sellega hästi hakkama saanud.

Kui rääkida juba eesootavast hooajast, siis kindel võistlus, kust see aasta osa olen võtmas on 11. Karel Leetsari mälestuvõistlus, mis toimub  juba 29. detsembril Pärnus! Loodan näha seal mitmeid konkurente, kellega kohe hooaja algul saab võrrelda, kes millises vormis on ;) 

Kui võistlus pakub sulle rohkem huvi, siis infot selle kohta saab siit: https://www.facebook.com/leetsarimemoriaal/ 

Seniks aga tehke tugevalt trenni!

Natuke trenni ka

Täpselt kuu aega on möödas mu viimasest jutust siin ning täpselt kuu ja 1 päev möödas mu viimasest jooksust Argentiinas. Aeg läheb ikka niiiiiiii kiiresti. Kui jõudsin tagasi Eestisse 21.oktoobril, oli mul umbes nädal aega täielikku puhkust trennist ning siis hakkasin ma jälle tegutsema. Praegu olen siis 4 nädalat korralikku trenni teinud. Üks väike muutus, mis mulle väga meeldib on see, et saan teha nüüd nädalas 4 korra asemel 5 trenni :) Olin treenerilt juba mitu-mitu korda küsinud, millal saan teha ühe trenni nädalas rohkem ning nüüd(või vähemalt praegusel ajal) see juhtus.

Ütleks, et praegused trennid on olnud minu sügise esimese poole trennidega võrreldes koormavamad, mitmekülgsemad ning olgem ausad palju raskemad ikka ka. Vähemalt korra nädalas toimub meil lõigutrenn väljas staadionil, mis meeldib mulle kõige rohkem, sest seal saab ju kõige rohkem joosta. Lõigud on suhteliselt pikad, seeriaid palju ja pausid jooksude vahel on täpselt mulle parajad, et jõuaksin korralikult ära taastuda. Mõni kord on olnud meil nädalas ka isegi 2 sellist lõikude jooksmis päeva.

Ühel päeval nädalas on meil jõusaalipäev, mis mulle ka samuti väga meeldib, sest saab mõnusalt kõik lihased täis pumbata ja see tunne, kui sel päeval trenn tehtud, on lihtsalt meeletult hea tunne :D

Kõiki asju  spetsiifilisemalt siia kirja panema ei hakka, aga nädala lõpuks tunnen küll, et tehtud on trennis kõik sellised asjad, mis mind kindlasti väiksemate numbriteni sprindis aitavad viia :)

Ma ei tahaks nüüd küll ära sõnuda, aga super hea meel on mul selle üle, et olen siiani olnud täiesti terve. Esiteks vigastuste poole pealt ning teiseks et pole tulnud mingit külmetusega kaasnevat nohu, palavikku jms, mis peaks sügisel olema tavaline, et tuleb. Praegused trennid on mulle väga olulised just eesootava talvise võistlushooaja suhtes ning praegu trennidest puudumine teeks väga kurba meelt.

Nüüd natuke võib-olla teistsugust juttu ka. Ülejärgmisel nädalal toimub 3 päeva Käärikul Eesti kergejõustikuliidu ühislaager, millest olen osa võtmas. Seal toimuvad erinevad loengud ning saab teha eesti parematega koos mõned trennid.

Juba üsna pea on kätte jõudmas ka aeg, kus sõidame treeninggrupiga lõunasse laagrisse ning esimesed sammud selle suunas on tehtud. Sihtpunktiks on juba mitmendat korda Portugal ja ööbime seekord isegi samas hotellis, kus olime eelmine aasta. Lendame ära 21.aprillil ning tagasi tuleme 7.mail.

Esimese võistluse teen ilmselt detsembri lõpupoole, kuid senikaua tuleb veel tublisti trenni teha ja siis võib talvel midagi ilusat oodata!

Tehtud!

Minu jooksud on selleks korraks noorte olümpiamängudel tehtud! Päris kõik ei läinud siin võistlusel nii nagu oleksin soovinud, kuid suutsin siiski ka end ületada ning nüüd räägingi kõigest lähemalt. 

Noorte olümpiamängudel kehtib selline kord, et kõik sportlased saavad teha ''2  võistlust''. See tähendab seda, et mina, kui sprinter sain teha 2 jooksu 200 meetri distantsil ning need jooksud toimusid 2 päevase vahega. Mu senine rekord 200 meetri distantsil oli 24,70 sekundit ning see oli joostud augustis U18 Balti meistrivõistlustel.

Esimene jooks toimus 13.oktoobril, algusega 16.30(Eesti aeg 22.30). Olin paigutatud viimasesse kolmandasse jooksu, seitsmendale rajale. Mainin kohe ära, et enne minu jooksu toimunud kahes jooksus puhusid tuuled vastavalt -0,6m/s ja +1,1m/s. Mina sattusin aga jooksu, kus puhus tuul -2,8m/s. 

Kõlas stardipauk... esimesed sammud pakkudelt välja tõugates ei tundunud nii teravad, kuid adrenaliin oli laes ning üritasin teha niivõrd hea stardi, kui parajasti suutsin(stardireaktsioon oli 0.158). Kuna jooksin seitsmendal rajal, nägin ma alguses enda ees vaid ühte sprinterit, keda püüda. Esimesed 100 meetrit ehk terve kurv tundus jooks isegi päris hea. Edasi tuli joosta aga sirgel ning nagu eelnevalt juba mainitud, siis puhus seal väga tugev vastutuul. Võitlesin, mis ma võitlesin, aga jooksu lõpetasin ma viiendana ning ajaks 25,43. Tablool enda aega nähes olin väga pettunud ning ka segaduses, sest ma ei osanud kuskilt oodata, et nii halb aeg võib tulla. Istusin enda asjade juures umbes 5 minutit ning siis helistasin treenerile, et kuulda, mis tema asjast arvab. Alles telefonikõnes sain ma teada, kui tugev tuul oli puhunud mu jooksu ajal. See seletas juba kõike ja rahustas mind natuke rohkem maha. 

Nagu öeldakse, mis tehtud see tehtud, enam tagasi võtta midagi ei saa ja tuult meist keegi kinni panna kunagi ei saa. Eks see tuul olegi alati selline asi, et mõnel korral on sellega õnne ja mõnel korral mitte. Olgu siinkohal veel mainitud, et minu jooksus 7 tüdrukust 6 jooksid oma rekordist vähemalt 0,7 sekundit halvemini. Vaid neljandaks tulnud Hiina Taipei sprinter kaotas oma rekordile 59 sajandikku.

Kindlasti mõjutas seda jooksu minul veel nädala tagune läbi põetud haigus ning väike alaselja valu, mis oli siin enne võistlust trennidega tagasi tulnud. Pole mõtet vabandusi asjadele otsida, kuid ma siiski näen, et need olid reaalsed põhjused, miks see jooks nii kehvasti läks.

Kokkuvõtvalt lihtsalt ei vedanud ilmastikuoludega sel päeval ning rahule selle jooksuga kindlasti jääda ei saanud.

Kauaks ei saanud midagi põdema jääda, sest 2 päeva pärast toimus juba uus jooks!

Teine jooks toimus 16.oktoobril, algusega 16.50(Eesti aeg 22.50). Sellesse jooksu paigutati meid juba esimese ringi jooksude alusel. 8 kiiremat aega pandi sel päeval viimasesse kolmandasse jooksu(A-finaal), järgmised 8 kiiremat teise jooksu(B-finaal) ning viimased esimesse jooksu. Sellise süsteemi järgi mahtusin mina tugevuselt teise jooksu(B-finaali). 

Tunne oli sel päeval täiesti teistsugune, kui oli olnud 2 päeva tagasi esimese jooksu ajal. Mul ei olnud enne peastaadionile minekut peaaegu et mingit närvi sees, olin veel rahulikum kui tavaliselt ning olin lihtsalt kindel endas, et suudan ka seekord endast kõik anda ja ehk veab tuulega sel korral paremini. Enesetunne oli hea ning olin valmis maksimaalseks pingutuseks.

Peastaadionile jõudes tegin ühe proovi pakkudega ning tunne oli isegi veel parem, kui oskasin oodata. Oleksin justkui pakkudelt välja lennanud. Tundsin end enesekindlana.

Siis algas aga päris jooks(stardireaktsioon 0.142). Esimesed 100meetrit töötasin hästi, tundsin et olen heal positsioonil ja tuli veel edasi panna. Lõpusirgel panin oma parima allesoleva käigu sisse ning ületasin finišijoone viiendana, kuid aeg oli seekord palju rohkem rahulolu pakkuv - 24,53 sekundit! Nii sündis mul noorte olümiamängudel isiklik rekord ning tuul oli ka määrustepärane +1,9m/s. Olin aega nähes väga õnnelik ning see kaalus esimese jooksu nukrad emotsioonid kindlalt üle.

Kokkuvõttes kuulub mulle kahe jooksu liitmisel 22 endavanuse maailma sprinterite hulgas 15.koht. Teises ringis joostud isikliku rekordi üle on mul kindlasti väga hea meel, kuid koha poolest oleksin lootnud olla veidi kõrgemal. See jäi juba esimese ringi jooksu taha kinni, kuid pole mõtet halvasti sellepärast end tunda. See võistlus tasus kindlasti ära ning nüüd noorte olümpiamängudelt lahkudes võtan ma endaga Eestisse kaasa palju motivatsiooni, et trennides veel rohkem pingutada ja vaeva näha, sest uued kõrged eesmärgid ja sihid tahavad ületamist! 

Olen väga õnnelik, et mul on nii super treener, kellega sujub koostöö üllatavalt hästi ning tänu kellele ma siia üldse võistlema pääsesin! Kahjuks teda ennast siin kaasas ei olnud, kuid sain temaga suhelda igapäevaselt arutades trennide üle.

Eestisse hakkan tagasi lendama ma laupäeval ning päris Eesti maapinnale saabun alles pühapäeva õhtul. Juba ei oota seda 14 tunnist lendu, aga koju ootan küll juba vägaaaa.

Mina peale esimest jooksu koos olümpiamängude maskoti Pandiga 

Youth Olympic Games Buenos Aires 2018- trennid ja haigus

Nädalake on siis juba siin olümpiaatmosfääris veedetud ning peab ütlema, et väga kibelen juba rajale ning jooksma oma elu suurimal võistlusel. Trenne olen kokku teind praegu 5, kuigi algsete plaanide järgi peaksin olema teinud kokku tänaseks 6. Miks siis 1 trenn vähem? Suutsin vahepeal endale mingisuguse haiguse külge tõmmata ning seetõttu oli laupäeval põhitegevuseks voodis lamamine. Päeva esimene pool oli süda väga paha ja pidevalt sees keeras. Ei teagi täpselt, millest see siis tingitud oli, kuid väga suureks õnneks oli see ainult ühepäevane haigus(tegelikult isegi ainult poole päevane) ning sain sellest kiirelt lahti. Sama päeva õhtuks tundsin end juba oluliselt paremini. Kuna selline asi aga siiski juhtus, said kannatada ka mu järgnevad treeningud. Suutsin küll juba päev pärast haigust teha rahuliku trenni, kus ma sisuliselt ei jooksnudki, kuid tegelikult oli selleks päevaks algselt plaanitud teistsugune trenn, mis ei oleks olnud sugugi nii kerge. Ilmselgelt ei saanud seda sel päeval teha, kui eelmine päev olin olnud enamus ajast pikali maas. Nagu juba mainitud, siis pühapäeval(päev pärast haigust) tegin ainult kerge kerelihaste trenni. Esmaspäeval ehk eile sain ära teha siiski selle trenni, mis oleks pidanud olema päev varem ning selleks oli n.ö kontrolljooks/tühjaks jooksmine. Selline trenn nägi ette seda, et teen vaid ühe 150m jooksu pakkudelt 100% kiirusega. Enne jooksu tegin end soojaks nii nagu oleks käes võistluspäev ning peale soojendust pidin paarkümend minutit lihtsalt sooja sees hoidma, sest reaalsel võistluspäeval on ju sel ajal call roomid ning seal olles peab kuidagi soe sees püsima. Võib öelda, et see trenn õnnestus hästi. Teisipäeval ehk täna sai proovida peastaadionil starte pakkudelt koos stardikäsklusega, nii nagu toimub reaalsel võistluspäeval. Tegin päris mitu starti ning need läksid ka täitsa okeilt. Stardiosa(esimesed 20-30m) pole mul kunagi eriti kiita olnud seega sellega peab veel tulevikus päris kõvasti vaeva nägema. Eelmise nädala kolmapäeval, kui siia kohale jõudsin ei teind ma trenni ning neljapäeval ja reedel olid sellised mõõdukalt rasked jooksutrennid. Treeneri jutu järgi pidi veel homme olema korralikum trenn, ülehomme pidin saama puhata, reedel teen võistluseelse soojendustrenni ning laupäeval ongi see tähtis võistluspäev ees ootamas.

Kuigi ma tean, et isikliku jooksmine ja selle lähedale jooksmine peaks praeguse tunde ja aja järgi olema päris keeruline, siis sellegipoolest ootan ma võistluspäeva juba väga, sest mõte, et olen rajal koos endavanuste maailma kiirematega on midagi väga uskumatut. Annan endast parima, et kõik läheks hästi ning loodan, et see päev tuleb võimas!

Youth Olympic Games Buenos Aires 2018- pääsemine ja saabumine

Olengi kohal- Buenos Aireses, Argentiinas, kus algavad juba 4 päeva pärast 3. noorte suveolümpiamängud. Teen siin oleku ajal mitu postitust ning esimeses neist räägin, kuidas siia täpsemalt pääsesin ning millised on minu emotsioonid ja muljed siin esimese päeva õhtuks.

Esmalt siis siia suurvõistlusele pääsemisest. Võib kohe ära mainida, et see oli üsnagi raske ning ka pingeline, sest kogu Euroopa riikide võistlejad kergejõustikus selgitati välja vaid ühe ainukese võistluse põhjal, milleks olid sel suvel toimunud Euroopa U18 meistrivõistlused. Euroopa meistrivõistlustele pääsu sain ma koguni kahe alaga- 100 ja 200 meetri jooksuga. Üks ja ka ainuke tingimus minule, et pääseda edasi noorte olümpiamängudele, oli see, et pidin mahtuma ''kvooti'' milleks oli Euroopas 100 meetris lõpptulemuseks 13.koht ning 200 meetri jooksus 11.koht. Oluline on sellejuures see, et iga riik saab välja panna vaid ühe sportlase igal alal, mis tähendab, et kui näiteks tüdrukute 200 meetri jooksus on 11 hulgas 3 prantslast, siis pääsme olümpiamängudele saab neist ainult see üks, kes on koha poolest kõige ees ning ülejäänud kahe prantslase asemel saavad pääsme need, kes olid küll 11 hulgast väljas, kuid järjekorras kohaga järgmised. 

Täpselt nii oli minuga, sest 200 meetri jooksu lõpetasin ma Euroopa meistrivõistlustel 14.kohaga, kuid minust eespool olid 2 Itaalia, 2 Rootsi ning 2 Šveitsi sprinterit. Kuna neist kolm langesidki välja, tõusin mina 11ndaks ning olingi omale taganud pileti siia, kus praegu olen.

Olen mõelnud, et see oli kohati suur õnn, et minust eespool olidki täpselt kolmel riigil 2 jooksjat, kuid samas see 14. koht tuli maksimum pingutuse abil ning kui ma ei oleks olnud 14. vaid hoopis 15. või 16. oleks olnud olümpiamängudel koheselt kriips peal.

Oma esimest lendu Argentiinasse alustasin ma 2. oktoobri õhtul, kui lendasin Tallinnast Frankfurti ning Frankfurtist edasi otse Buenos Airesesse (u 14 tunnine lend..). Kuna olen siin 6 tundi Eesti ajast maas, siis saabusin siia kella 7 ajal hommikul. Meid toodi bussiga kohe olümpiakülla, kus esmalt aktiveerisime ära enda akrediteerimiskaardid, millega siin üldse ringi liikuda tohib ja mis näitab, et oled olümpiamängude osaline. Kui see tehtud saime kätte oma toad, kus järgmised 3 nädalat magama peame ning peab ütlema, et elamine siin mulle esmamulje põhjal väga meeldib, sest kõik on puhas ning kõik vajalik olemas. 

Esimese kergema trenni siin teen ma homme ning eks siis natuke juba näha ole, mis tunne praegu ütleb :)

Minu jooksud toimuvad 13.oktoobril ning 16.oktoobril, Eesti aja järgi 22 paiku õhtul. 

(Järgmise postituse jaoks üritan teha siin ka pilte, et midagi siia üles panna:))

28 days & 2 hours

Vahepeal on 2 nädalat kiirelt mööda läinud ning trenni kõrvale tuli tagasi ka kool, mistõttu on tagasi jälle see ühesugune rutiin- kool, trenn, õppimine, magamine, repeat.. Suvel paaril korral isegi millegipärast igatsesin seda ''kooli''aega, kus kõik on kindlalt ja täpselt paigas ning iga uus päev tuleb väga ühesugune. Nüüd, kui see aeg aga kätte jõudis, tahan ma sellest juba lahti saada ja tagasi suve, sest suvel varakult hommikul trenni tegemine on siiski mu lemmik. Aga mis seal ikka, aega on noorte OM-ini veel väga vähe ning seda aega peab veel võimalikult hästi ära kasutama.

Koos kooli algusega algasid uuesti ka korralikumad trennid. Eelmisel nädalal sattusin kahel treeningul jõusaali, kus sai kõvasti lihaseid pumbatud(mis mulle väga meeldib :D), kahel päeval jooksin metsas krossi ning üks trenn lihtsalt jooksin paljajalu murul palju ja tegin muud intensiivset. Sel nädalal tegin kokku ainult 3 sellist endajaoks ''head'' trenni. Esmaspäeval sai jälle päris palju joostud, teisipäeval oli veidi kergem, kuid siiski korralik trenn, kolmapäeval oli jällegi tore jõusaalipäev. Eile, neljapäeval tegime praktiliselt ainult kerelihastele erinevaid harjutusi ning täna, reedel tegin harjutusi põlvedele, mida tegin ka aasta tagasi enne ja ka peale põlveoperatsiooni. 

Tervisega on üldiselt asjad praegu korras olnud. Väljaarvatud 1 väike asi, mis pisut häirib mind mõndadel hetkedel trennis, kuid õnneks mitte joostes. Täna sain ära käia ka arsti juures ning tuli välja, et viga on ilmselt midagi puusaliigesega. Suureks õnneks sain kohe ka ravi peale ning käin esialgu kolmel korral ära vaakumravis. Enne pole sellist ravi saanud seega uus ja huvitav. Loodan, et asi toimib ja aitab kaasa sellele, et ma isegi seda väikest valu enam trennides tundma ei peaks. 

Hetkel on aga natuke hirmus mõelda sellele, et vähem kui 3 nädala pärast olen ma Buenos Aireses kohal ning üsna pea ka valmis jooksma oma elu suurimal võistlusel(loodetavasti ei jää see elu suurimaks võistluseks ;)) Võib vist öelda, et kohati ei ole mulle siiani kohale jõudnud, et sinna võistlema pääsesin. Arvan, et see päris õige tunne, et kuhu ma päriselt sattunud olen, tuleb siis, kui sinna sõitma hakkan või kui vähemalt seal kohal olen. Igaljuhul ootan seda võistlust tohutult palju ning samas ootan, et see võistlus juba läbi oleks, sest siis oleks kõige suurem pinge maas ning saaks hakata juba talvele keskenduma. Kuid ärme siiski rutta asjadest veel ette. 

Praegusega on jäänud minu võistluspäevani 28 päeva ja 2 tundi..

Ettevalmistus

Peale hooaja viimast võistlust sain täpselt nädalakese puhata ehk siis terve eelmise nädala ei teinud ma ühtegi trenni. Selle nädala esmaspäeval sai see lühike lõbu aga läbi ja tuli taas end natuke liigutama hakata. Treener saatis plaani ning see nägi ette väga rahulikku algust. Nädala esimese poole trennid toimusid mu kodu lähedal metsas jooksurajal. Esmaspäeval ja teisipäeval jooksin kergelt metsas pool tundi ja tegin natuke kerelihaseid peale. Kolmapäeval tegin juba metsavahel jooksuharjutusi ning kergemaid lahtijookse. Tänaseks sain omale puhkepäeva ja homne päev viib mind hoopis rannaliivale jooksma. Tegelikult tunnen staadionist täitsa puudust juba.. aga varsti saab ka sinna jälle tagasi.

Sel laupäeval toimub Jüri Jaansoni kahe silla jooks, kus registreerisin end noortejooksule, mille distantsiks on 3km. Proovin normaalse tempoga läbi joosta, kuid mingit kindlat eesmärki selle jooksuga pole. Pigem lähen sinna, et lihtsalt joosta saada :D

Aeg muudkui tiksub ja nii on jäänud 43 päeva minu 200m jooksuni Buenos Aireses :)

Laagritest

Nii nagu enamused sportlased, käin ka mina kevaditi lõunamaal laagris. Kokku olen saanud välislaagris käia kolmel korral. Kõikidel kordadel on meie suund olnud ühesugune- Portugal, Falesia. Laagri kestvus on keskeltläbi 2 kuni 2,5 nädalat.

2016. aasta märtsis sain ma esimest korda soojemasse kliimasse treeninguid nautima minna. Tol korral oli meid laagris väga palju. Kui õigesti mäletan, siis vahemikus 16-18 inimest. Ööbisime me laagri jooksul kahes erinevas kohas. Laagri esimesel poolel olime me kolmekorruselises villas, kust poole laagri pealt pidime lahkuma, sest see oli eelnevalt juba ette broneeritud. Kolisime siis pundiga  üksteisest rohkem lahku, 3 väikesesse korterisse, mis asusid eelnevast majast ca 1km kaugusel. Esimene lõunalaager jäi ikka kõige rohkem meelde just oma raskete trennide poolest, mida oli enamasti päevas rohkem kui üks. Kuna laager toimus märtsi keskelt kuni märtsi lõpuni, mis on kergejõustikus juba pigem suveks põhja ladumise periood ehk üldfüüsilise ehk mahu trennide periood, siis naelikuid ei pidanud me sinna laagrisse isegi kaasa pakkima ning staadionile oli meil laagri jooksul asja vaid 1-2 korral. Jooksime tossus pehmemal pinnasel väga palju pikki lõike, jooksime mäkke, tegime hüppeid jms. Trennid toimusid meil kas rannas liival või jooksukrossi rajal, kus sai joosta nii üles- kui ka allamäge ning ka pikki sirgeid. Ilmadega meil seal vedas, sest peaaegu terve ajast paistis ainult päike. Laagri lõpupoole muutusid mul jalad(just pöiaosad) väga valulikuks, nii et päris kõiki trenne ei saanud 100% kaasa teha. Ilmselt oli see tingitud ikkagi eelnevatest laagripäevade treeningutest. Õnneks tuli see mure alles laagri viimastel päevadel ning muid terviseprobleeme mul seal ei olnud. Üldiselt jäin selle laagriga väga rahule, sest sain endajaoks midagi uut kogeda. 

2017. aastal oli meid laagris juba tunduvalt vähem- 10 inimest. Trennid olid üldiselt väga sarnased 2016. aasta omadele, kuid trenni teha oli kuidagi mõnusam, sest seltskond oli väiksem ja õhkkond vabam. Laager toimus jällegi märtsis, kus 1 nädal kattus ka koolivaheajaga. Majutus oli meil täpselt samas kohas, kus eelmine kord, ainult et naabermajas. Seekord kolima ei pidanud. Tervisega oli tol korral ka vähem probleeme, sest ainult eelviimasel päeval tundsin end halvasti ja trenne sel päeval kaasa ei teinud. Olin õnnelik, et kõik muu sai tehtud nagu planeeritud oli. See laager kulges ka kuidagi rahulikumalt, aga samas trennid olid ikka super väsitavad ja suurt pingutust nõudvad. 

Selle aasta laager oli aga pisut teistsugune. Esmalt seetõttu, et laager algas märtsi asemel hoopis aprilli teises pooles ning lõppes mai alguses. Tänu sellele olid meil ka täiesti teistsugused treeningud. 90% toimusid trennid meil staadionil, mis asus meie hotelliga samal alal(esimest korda ööbisime hotellis). Esimest korda pidime kaasa võtma ka naelikud. Paaril korral tegime ka trenni teise poole jõusaalis. Jooksime lühikesi aga kiireid lõike ning harjutused olid mõeldud plahvatuslikuse arendamiseks, sest hooaeg ja võistlused olid juba nii nii lähedal. Võtsin enne laagrit omale ka ühe kindla eesmärgi- üritan teha kõik asjad trennides ära nii nagu treeneril paika oli pandud(pean silmas seda, et proovisin hoiduda kõikidest pisivigastustest ja muudest tervisejamadest, mis treeningutel segada võiksid). Laagri lõppedes sain olla rõõmus, sest selle eesmärgi sain ma täidetud. Sel ajal kui meie seal olime, saabus samasse hotelli ka 400 meetri tõkkejooksu maailmameister(+ selle aasta Euroopa meistrivõistluste kuld) Karsten Warholm, kellega saime isegi pildile.

Selle aasta laagriga jäin kõige enam rahule, sest trennid olid meeldivamad(sai naeltes joosta, jõusaali teha, vähem tossus jookse) ja jäin ka täiesti terveks Eestisse tagasi jõudes.

Peale lõunamaalaagrite käime me suve lõpus augustis ka kuskil Eestis tavaliselt laagris korra aasta jooksul. Viimased 2 suve oleme käinud Otepääl, Käärikul. See on tohutult mõnus koht, kuhu laagrisse minna, sest seal on kõik vajalik käe-jala ulatuses. Alati oleme laagri jooksul paaril korral bussiga sõitnud ka Tehvandile staadionile, et seal veidike alasid harjutada. Selles laagris me väga palju kergejõustikutrennidega ei rahmelda, sest hooaeg on augusti lõpuks juba paljudel läbi ja väike väsimus juba pikast hooajast peal. Pigem teeme seal muid aktiivseid tegevusi. Näiteks mängime liival võrkpalli või jalgpalli, käime matkamas metsas, käime palju ujumas, käime saunas jne. Seltskond on seal alati vahva olnud :) 

Vahepeal peaks ikka puhkama ka natuke. Nii on mul praegu. Tulin laupäeval Käärikult laagrist, pühapäeval tegin suve viimase võistluse Pärnus rannastaadionil, kus toimus kergejõustikuõhtu. Tegin seal naiste arvestuses kaasa 300m jooksus, kus pidin võistlema tugevate Ukrainlaste vastu. Olin eelnevalt natuke haigeks jäänud ja seetõttu oli suhteliselt raske minna jooksma, sest hooaeg on olnud pikk. Jooks läks aga hästi, sest minu nimele kuulub alates pühapäevast Eesti U18 300m rekord. Mul on nii hea meel, et sain esimese Eesti rekordi enda nimele. Loodan, et neid tuleb järgmine suvi veel. 

Nüüd aga sain loa nädalakese puhata, kuid järgmisest nädalast läheb juba uuesti asi lahti, sest noorte olümpiamängud ei ole enam kaugel..

Minust

Hei! Hakkan siia blogisse kirjutama enda treeningutest, võistlustest ning muust spordiga seonduvast.

Kõigepealt räägiksin siis natukene sellest, kes ma üldse selline olen.

Hetkel olen 16.aastane ja tegelen kuuendat aastat kergejõustikuga. Treenin Pärnu Spordiklubi Altiuses ning minu treeneriks on Romet Mihkels. Sattusin 10.aastaselt oma esimesse kergejõustikutrenni ilma ühegi eesmärgi ega mõtteta. Ei olnud mul seal algselt ühtegi sõpra ning samuti ei olnud ma sugugi kindel, kas tahan sinna trenni püsivalt jääda. Aeg on lennanud linnutiivul ning tänaseks olen ma kergejõustiku Eesti meistrivõistlustelt kogunud kokku juba 22 medalit- 11 kulda, 7 hõbedat ja 4 pronksi. Kusjuures neist 22 medalist 20 olen võitnud just sprindidistantsidel. Ei ole vist enam raske arvata, millisele alale kergejõustikus keskendun :) Peale Eesti meistrivõistluste olen osalenud kuuel korral ka Balti meistrivõistlustel. Neist edukaimad toimusid just sel suvel kui tulin Balti meistriks nii 100, 200 kui ka 4x100m jooksudes. Minu senise sportlaskarjääri tipphetk on olnud U18 Euroopa meistrivõistlused, mis toimusid sel aastal Ungaris Györis. Täitsin eelnevalt ettenähtud normatiivid nii 100 kui ka 200 meetri jooksus. Mõlemal distantsil jooksin Ungaris  eeljooksudes isiklikud rekordid ning pääsesin suure üllatusena ka poolfinaalidesse, kus suutsin teha paremuselt elu teised parimad tulemused. Sellelt võistluselt võtsin ma endaga kaasa 100 meetris 20.-21. koha (48 sprinteri hulgas) ning 200 meetris 14.koha (30 sprinteri hulgas)! Lisaks veel super kogemuse ja palju motivatsiooni veel tugevamalt edasi pingutada.

Kõige meeldivam uudis tuli meile treeneriga täpselt kuu aega tagasi, kui saime teada, et olen enda Euroopa meistrivõistluste 200 meetri jooksu kohaga taganud pääsme Noorte Olümpiamängudele, mis toimuvad juba 6.-18. oktoobrini Argentiinas! Rõõm seda uudist kuuldes oli meeletu, kuid praegu tuleb veel selle nimel vaeva näha, et ka seal suudaksin teha võimsa jooksu.

Mina koos oma fantastilise treeneriga Ungaris peale õnnestunuid jookse :)